neljapäev, 28. detsember 2017

Hariduskonverentsi "Heaolust Õpihuvini" paralleelsessioonide kokkuvõtted

Sotsiaal-emotsionaalselt toetava õpikeskkonna kujundamine
  • Liisa Ringo (Avatud Kool)
  • Martti Marksoo (Rakvere Reaalgümnaasium)
  • Teoreetik: Triin Peitel (Tartu Ülikool, Haridusteaduste Instituut)
Samm-sammult programm
Töötoas keskendusime esmalt Liisa Ringo inspireerival juhtimisel sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste õppimise olulisusele. Uuringud näitavad, et need oskused, teadmised ja hoiakud on muuhulgas seotud parema vaimse tervise ja positiivsema suhtumisega nii iseendasse kui ka teistesse, vastutustundlikuma tegevusega, suurema empaatiavõimega ning väiksema tõenäosusega tervist ohustavaks probleemkäitumiseks. Koolikeskkonnas on parem sotsiaal-emotsionaalne kompetentsus seotud näiteks tundides aktiivsema osalemisega, õppimisele pühendumisega, motivatsiooniga ning samuti heaolu ja turvalisuse, positiivsemate suhete ning kõrgema seotusega kooli suhtes.
Lisaks lühiajalistele väljunditele seostuvad hästi arenenud sotsiaalne ja emotsionaalne võimekus elukestvalt paremate suhete ja vaimse tervisega, suurema tõenäosusega haridustee jätkamise ning seadusekuulekas ja aktiivne kodanik olemisega, samuti edukusega tööl. Näitena siin tõi Liisa oma sõbra, kes avaldanud kahetsust selle üle, et temale koolis sotsiaal-emotsionaalsetest oskustest ei räägitud. Ta on nimelt saanud suurepäraseid tulemusi üle maailma silmapaistavates haridusasutustes, ent tööl käimine valmistab suuri raskuseid just nimetatud oskuste tähelepanuta jätmise tõttu.
Liisa tutvustas spetsiifilisemat sotsiaalsete oskuste programmi nimega Samm-sammult. Tegemist on tõenduspõhise programmiga mida kasutatakse 14 riigis üle maailma, sealhulgas Eesti lähinaabrite juures Soomes, Rootsis, Norras, Taanis ja Leedus ja mis sobib kasutamiseks nii lasteaias kui ka põhikoolis. Samm-sammult programmi kasuks räägib tõestatud mõju, kodu kaasatus, pikaajaline ja süstemaatiline toimumine ning materjalide kasutajasõbralikkus, mis omakorda toetab õpetajate motivatsiooni. Liisa on hankinud juba ka esmase individuaalse tagasiside programmi 2017 sügisest rakendavate Eesti õpetajate käest, kellele materjalid meeldivad ning kelle sõnul õpilased neid tegevusi naudivad.
Rohkem informatsiooni: http://samm-sammult.ee/#tutvustus  ja/või liisa.ringo@gmail.com

Emotsioonide mäng
Kuna sotsiaal-emotsionaalsete oskuste puhul kaldub rõhuasetus sageli sotsiaalse poole, siis oma töötoas tahtsime rõhutada just emotsioonide ja nende mõistmise olulisust. Selleks mängisime emotsiooni ära arvamise mängu (sarnane levinud mängule, kus peab küsimuste abil ära arvama, milline kuulsa inimese nimi on kaaslaste poolt su otsaesisele kleebitud). Inimene võis küsida kõikvõimalikke küsimusi, näiteks „Kas see on positiivne või negatiivne emotsioon?“, „Kas see emotsioon avaldub hindamisega seotud olukordades?“, „Kas selle emotsiooniga seostub spetsiifiline näoväljendus?“ jne. Osalejate sõnul oli keeruline välja nuputada piisavalt küsimusi, et oma emotsioon ära arvata. See illustreerib hästi asjaolu, et me ei pööra igapäevaselt emotsioonide teadvustamisele ja nende analüüsimisele kuigi palju tähelepanu. Emotsioonide reguleerimise üheks eelduseks on aga just emotsiooni märkamine ja selle avaldumisega seotud aspektide analüüsimine.

Suurema kooli kogemus muutuste juhtimisel
Haaravalt rääkis meile Rakvere Reaalgümnaasiumi koolijuht oma kogemusest koolikeskkonna sotsiaal-emotsionaalselt toetavamaks muutmisest ja sellega seonduvatest takistustest. Nad on kasutusele võtnud uue hindamissüsteemi (hinded 1-10 senise 1-5 asemel), mis annab õpilasele ja ka lapsevanemale rohkem tagasisidet. Seejuures omavad mitte arvestatud hinded väiksemat osakaalu (ainult 1 ja 2) ning positiivsetest hinnetest kümne saab ainult juhul, kui tõesti on tegemist üle ootuste hea sooritusega.
Üldiselt on kõneleja veendunud, et muutus saab alguse eelkõige õpetajast. Tähtis on hoida ja toetada oma õpetajaid ning nemad on uskumuste, ootuste ja hoiakutega pardale saada. Teise olulise uuendusena ongi tunniplaanis leitud päev, kus kogu koolil on tunnid läbi kella kaheks päeval ning õpetajad saavad seda aega kasutada omavaheliseks koostööks. Koostöö tundub olevat koolis oluliseks märksõnaks, kuna näiteid selle kohta leidub rohkemgi. Iga õppeaastat alustavad nad kahepäevase väljasõiduseminariga, aasta jooksul korraldatakse ühiselt ülekoolilisi projekte ning ka lapsevanemaid püütakse aktiivselt kaasata läbi koolituste ja hoolekogu.
Otsesemalt sotsiaal-emotsionaalselt toetava keskkonna loomiseks on koolis loodud lauamängunurgad. Lauamängud on sinna toodud õpilaste endi poolt ning nendel aladel nutiseadmetes viibida ei ole lubatud. Koolijuhi sõnul on lauamängualad osutunud ootamatult populaarseteks, olgugi et vilunud maletaja pilk kohati laualt üsna kummalise, et mitte öelda võimatu, seisu eest leiab. Aga polegi nii tähtis, milliste reeglite järgi noored täpselt mängivad. Oluline on see, et lauamängude puhul toimub vahetu suhtlus ning sotsiaal-emotsionaalsete oskuste harjutamine.
Koolijuht tõdes, et suure kooli puhul muutuste juhtimine on aeganõudev ja keeruline protsess, ent küllap saab ka suure laeva kurssi lõpuks suunata. Üks osaleja aga esitas tähelepaneku, et ega väiksema kooli puhulgi see muutuste toimumine lihtne ole. Siit edasi mõeldes jõuame ilmselt ühise tõdemuseni – juba iseenda muutmine nõuab suuri pingutusi, mis siis veel väiksemast-suuremast koolist rääkida. Just iseendast aga muutus algabki. Seega peame täiskasvanutena ise koos noortega õppima analüüsima oma sotsiaal-emotsionaalseid oskuseid ning neid igapäevaselt harjutama, et olla noortele väärt eeskujuks.

Kool ja kogukond: uskumused õppimise kohta mõjutavad rahulolu kooliga

  • Merle Ööpik (Tartu Tamme Gümnaasium)
  • Urmo Reitav (Viljandi Hariduse Arengufond)
  • Teoreetik: Grete Arro (Tallinna Ülikool)
Meie töötuba soojendusintriigi tõmbas käima teadmine, et õppimise kohta arvatakse ja usutakse paljutki, mis pole tõsi, ent mis mõjutab oluliselt ja mitmekesiselt seda, mida õppija koolis teeb ja kuidas tal seal läheb. Ja sageli ei ole ise pähe tulnud arusaamad õppimise kohta meid viinud üldse mitte parimas suunas. Seepärast tegime töötoa arutelu-vormis, et üles leida ja kinni püüda igasugused uskumused, mis meie heaolu takistavad või ehk ka toetavad. Tutvumisringi järel palusime kõigil ühe minuti vaikselt mõelda ja siis öelda, milline on olnud tema elus suurim õppimise kohta käiva arusaama või uskumuse muutumine, silmade avanemine, epiphany? Nt kooliajal arvas nii, aga tänaseks on mõistnud, et tegelikult on hoopis naa - ja selle pinnalt on ta ehk ka oma varasemat õppijaelu ümber hinnanud. Minu esialgsele murele, et äkki keegi pole õppimist või iseend õppijana kunagi ümber hinnanud või midagi uut avastanud, sai leevenduse, sest näited, mida kõik osalejad tõid, olid silmipimestavalt terased, sügavad, mõtlemapanevad, ning mis kõige ägedam – muutunud arusaamad peegeldasid pea iga näite puhul seda, mida teadus tegelikult õppimise kohta ütlebki ning seejuures oli eelnev, õppimist mitte toetanud arusaam intuitiivne ja mitteteadvustatud. Näib, et meil on tohutu potentsiaal õppimise ja mälu kohta käivaid õigeid, tõestatud teadmisi kohe õpilastele öelda, selmet lasta neil nii olulises ja elu mõjutavas valdkonnas intuitiivselt toimetada.

Soojendusnäited juhatasid teema sujuvalt esimese põhjalikuma analüüsini Merlelt, kes arutles kolmest perspektiivist korraga (õpilane-õpetaja-koolivedaja), mis siis juhtub, kui üks kool otsustab kogu kollektiiviga teadmatusse hüpata ja hakata küsima Tõeliselt Ebamugavaid Küsimusi. Näiteks, kuidas lähevad kokku ootused õpetusele ja see, mida samal ajal tegelikult teeme? Mida autonoomia toetamine tegelikult tähendab ja mis see üldse on? Kust tulevad õpioskused ja kuhu kaob lootus, et me saame meile antud aja jooksul tugida neid oskusi, milleta õppida ei saa? Kas saab minna edasi arvates, et keegi teine kunagi varem oleks pidanud midagi tegema, mis täna meie elu kergemaks teeks? Aga aina parem selgus selles osas, et just õppimise mõistmises ja toetamises on lahendusi, tundub neile praegu täiesti käidav edasine tee. Mis siis, et seal hetkel väga selgeid jälgi ees ei ole.

Urmo Reitavi põhisõnum algas sellest, et teiselt poolt saab ka kogukond ärgata ja märgata, et kõik hariduses toimuv ei ole täna veel optimaalne; et „nii nagu mina omal ajal õppisin“, ei pea olema ainuke viis. See omakorda saab viia arusaamani, et kool ja haridus on pidevalt arenevad ja uuenevad valdkonnad, kus saab küsida uutmoodi küsimusi ja uurida välja, mis võiks töötada kõige paremini. Ja et iga lapse kõik arengupotentsiaalid saab üles otsida, ole ainult mees ja saa aru, mida selleks vaja. Üks tegusaid kogukonnaliikmeid tabanud valgustushetk – tähelepanu keskmes on õpetaja – on mõistlikumaid, mida võiks valida. Õpetaja toetamine ja motiveerimine ja selleks parimate viiside otsimine, samal ajal näidates, et ühiskonnale läheb koolis toimuv vägagi korda, annab lootust, et kasutu vastandumine „teie-meie“ või „kool-kodu“ hajub. Kool on meie asi.

Uuringud ütlevad, et kui tahta, et inimesed rohkem räägiks, tuleb istuda ringis. Ei saa salata, et töötoa õnnestumise selles mõttes, et meil kolmel, kes me juhuslikult seda vedama sattusime, oleks huvitav ja hariv, tagas see, et osalejad olid niivõrd säravad mõtlejad, märkajad, küsijad ja diskuteerijad. Ootus, et üles võetud teemad tagasi peegelduvad, sai kuhjaga täidetud ja tekkis tunne, et mitmed sädemed visati töötoa käigus õhku ja seal nad vähemalt praegu veel ripuvad.

Kokkuvõtteks: heaolu koolis ja tegutsemine õppijana on paljuski seotud meie uskumustega; aga uskumuste „all“ on meie teadmised maailma kohta – näiteks selle kohta, miks on vaja motivatsiooni olemasoluks tegevuste mõtestamist; et teise inimese arengusse uskumiseks on vaja teada, miks on põhjust sellesse uskuda; et kui õpioskusi pole, siis on need seni lihtsalt veel õpetamata; et lootuse kaotamiseks on veel vara, ehkki me kõiki probleeme lahendada veel ei oska. Nagu ütles Merle – me peame täie rauaga õppima hakkama. Sest siis tekivad need teadmised, mis võiksid olla arukate uskumuste aluseks.

Õpilane ja õpetaja: emotsionaalset heaolu ja õpihuvi toetavad meetodid
  • Keret Altpere (TERA kool)
  • Lii Kaudne (Tartu Miina Härma Gümnaasium, Vaikuseminutite programm)
  • Teoreetik: Maria Erss (Tallinna Ülikool)
Lii Kaudne tutvustas Vaikuseminutite programmi, mida on alates 2014. aastast Eestis propageerinud MTÜ Vaikuseminutid. Vaikuseminutid on lühikesed tähelepanu ja meelerahu harjutused, mille eesmärk on tähelepanu sihipärane suunamine ja enda meeleolu ja käitumise juhtimine.  Harjutuste teoreetiline lähtekoht on inglisekeelne mõiste „mindfulness“, mida võib eesti keeles kirjeldada kui ärksust, ärksameelsust, teadlikkust ja meeleteadlikkust. Tegemist on algselt budistlikust õpetusest pärit harjutustega, mida on kohandatud Lääne inimese tarbeks. Erinevate harjutustega, mis on suunatud näiteks oma väliskeskkonna või keha, hingamise ja sisemaailma teravdatud tajumisele, püütakse suunata tähelepanu ettekavatsetult käesolevale hetkele, kusjuures tähtis on hinnangutevaba teadlik kohalolek. Nagu Lii Kaudne ütles oma ettekandes: Kui tihti me tegelikult kuulame oma lähedasi teadlikult? Või juhib meie elu automaatpiloot, sest me ei suuda oma mõtete voolu kontrollida ja toimetame hajameelselt, olles alati mõtetes juba järgmise tegevuse juures? Seda väidet illustreeris ettekandes karikatuur kuristikku sööstvast autost, mille juht ütleb kaassõitjale: „Ära muretse, GPSi järgi on siin tee täiesti olemas!“

Täiskasvanute uuringud näitavad, et meelerahu harjutuste sooritamine toetab vaimset tervist, aitab hakkama saada stressi ja ärevusega, toetab eneseregulatsiooni (n ühelt tegevuselt teisele lülitumist, õpioskusi) ja emotsioonidega toimetulekut ning arendab tähelepanu. Lastel ja noortel on seda tüüpi harjutuste mõju suhteliselt vähe uuritud, kuid on toodud välja positiivne mõju keskendumisele, käitumisele, emotsioonide juhtimisele, vaimsele tervisele ning isegi kognitiivsele võimekusele. Eestis on nüüdseks koolitatud õpetajaid vaikuseminutite harjutusi tegema umbes 50 koolis, ning sellel teemal on kaitstud ka mitmeid bakalaureuse- ja magistritöid ning isegi üks doktoritöö (Riin Seema, 2014).  Samas on Eestis uuritud põhiliselt õpetajate hinnanguid nendele harjutustele, aga puudub esindusliku valimiga uuring nende mõjust õpilastele. Meeleteadlikkuse kriitik T. Joiner väidab oma 2017. aastal ilmunud raamatus „Meeleteadmatus: meeleteadlikkuse rikutus nartsissistlikus kultuuris“  („Mindlessness: The Corruption of Mindfulness in a Culture of Narcissism“ ) koguni, et õige meeleteadlikkuse asemel praktiseeritakse tänapäeval tihti mingit kommertslikku aseainet, mis suurendab veelgi meie ajastule omast enesekesksust ja edukultust. Näiteks ei tähenda õiged meeleteadlikkuse harjutused, et peaks suruma alla kõik negatiivsed emotsioonid või et keskenduma peaks ainult iseendale. Siiski võib neil harjutustel õigesti rakendatuna olla soodne mõju vaimsele ja füüsilisele heaolule.

Paralleelsessiooni alguses tegime enda peal Lii Kaudse juhtimisel läbi ka ühe vaikuseminutite harjutuse: meil paluti väga täpselt keskenduda helidele, mida me ruumis kuuleme ja seejärel proovida, kas silmade sulgemine aitab paremini keskenduda. Ühe minuti jooksul üritasime mõelda ainult taustal kostvatest helidest. Seejärel paluti meil keskenduda enda sisemistele helidele, mida kuulasime, käed surutud kõrvadele. Võrreldes oma kogemusi, selgus, et enda sisemisi helisid on hoopis raskem kuulata. Lii jagas meiega ka ühte Miina Härma koolis tehtud videot, kus õpilased ja õpetajad väljendasid oma kogemusi ja hinnanguid vaikuseminutitele, mis olid kõik eranditult positiivsed. 

Kerit Altpere tutvustas uuendusi, mida TERA koolis (Tartu Erakool) on ette võetud õpilaste heaolu ja õpihuvi toetamiseks. TERA koolis algab kooliaasta 23. augustil ja kestab 1. juunini. Kool viis ühe esimese Eesti koolina 2012. aastal sisse viienda vaheaja, et vähendada õpilaste üleväsimust ja sellest tingitud haigusi viimasel õppeperioodil. Kooliaasta algab Valgemetsas paaripäevase metsalaagriga, kus harjutatakse grupina koostoimimist ning iseseisvust. Esimese kuu jooksul välditakse koduste ülesannete andmist, mis pole hädavajalikud. Tunnid algavad kell 9, mis on põhjendatud teismeliste hilisema bioloogilise kellaga. Mitmed uuringud näitavad, et teismelised kannatavad arenenud riikides kroonilise unepuuduse all, mis mõjutab halvasti nende kognitiivseid võimeid, põhjustab ärrituvust, unisust, keskendumis- ja sooritusvõime halvenemist ja isegi vägivalda ning sõltuvuskäitumist nagu suitsetamine ja joomine või narkootikumide tarbimine. Teismeliste probleem ei ole vaid halvad magamisharjumused nagu arvatakse, vaid süüdi on unehormoon melatoniin, mis teismelistel aktiveerub hiljem ja ka lõpetab töö hiljem.

Tundide hilisem algus on nõudnud TERA koolis kogu koolipäeva ümberkorraldamist. Nii on kasutusel paaristunnid ja 25 minutilisele lõunapausile järgneb 20 minutiline nn „hea aeg“, mida saab kasutada näiteks klassijuhatajaga suhtlemiseks ning õpilaste muredega tegelemiseks. Siiski ei lõpe tunnid oluliselt hiljem, nii et jõuab ka veel trenni ja huviringidesse. Koolis kasutatakse mitmeid võimalusi laste füüsilise aktiivsuse suurendamiseks. Et vältida pidevat pingis istumist, võivad esimese klassi õpilased istuda vahelduseks laua all või suunatakse lapsi nimme tunni ajal püsti tõusma ja klassi teisest nurgast midagi tooma. Samuti toetab TERA kool õpilase autonoomiat ja õpihuvi valikute pakkumise ja õppijatele sobivama õpistiili väljaselgitamisega. Õpilaste autonoomiat toetab ka ruum, näiteks klassist või koolist väljas õpe. Õppekäigud korraldatakse selles koolis kooliaasta sees, mitte kevadel, et neil oleks suurem hariduslik efekt ja et vältida tipphooaja kõrgeid hindu. Kooliaasta lõpul toimuvad väljasõidud kipuvad muidu olema pigem turismireisid kui õppekäigud, kus omandatakse aktiivselt teadmisi.

Keret Altpere pealkirjastas oma ettekande nõnda: „Vabadus õppida.“ Sellega seoses rääkisime lähemalt õpimotivatsiooni lähtekohtadest. Nimelt väidab isemääramisteooria (Deci ja Ryan, 2006), et inimesel on kolm psühholoogilist põhivajadust: autonoomia, kompetentsus ja vajadus kuuluda gruppi ja olla hoolivates suhetes teistega. Tundub, et TERA koolis pööratakse tähelepanu kõigile kolmele põhivajadusele ja lisaks veel füsioloogilistele vajadustele. Autonoomia on tihedalt soetud motivatsiooniga. Samas ütleb isemääramisteooria, et täieliku autonoomia (sisemise motivatsiooni) ja selle vastandi ehk autonoomia puudumise (välise motivatsiooni) vahele  mahub veel mitut tüüpi osaliselt autonoomset motivatsiooni: enesehinnanguga seotud motivatsiooni (inglise keeles „introjected motivation“), ja vähemal või suuremal määral omaksvõetud motivatsioon. Kuid mitte kõik motivatsioonitüübid ei ole võrdselt head ja positiivse mõjuga õpitulemustele. Näiteks, kui mind motiveerib pingutama see, et muidu mul on enda pärast häbi, sest olen ise seadnud endale kõrged standardid, siis ei ole see sugugi palju parem sellest, kui keegi teine käsib mul midagi teha. Sellist motivatsiooni nimetatakse kontrollitud motivatsiooniks (Vansteenkiste, 2014) ja varem või hiljem viib see ebaeduni ja ebaedu vältiva käitumiseni. Tunduvalt parem on õpitulemustele ja ka õpihuvile ning emotsionaalsele heaolule, kui mu motivatsioon tuleneb arusaamisest, et õpitav on mulle eluliselt vajalik (omaksvõetud motivatsioon) või mul on lihtsalt siiras huvi õpitava vastu, sest ma naudin sellega seotud tegevusi (sisemine motivatsioon). Viimast kaht motivatsioonitüüpi nimetatakse ka autonoomseks motivatsiooniks ja nende äratamine peaks olema meie ülesanne õpetajatena.

Kuidas aga ikkagi õpilasi motiveerida? Hollandi motivatsioonipsühholoog Marteen Vansteenkiste ütleb, et oluline on toetada õpilase autonoomiat ja kompetentsust, kasutades julgustavat, mitte kontrollivat kõnestiili. Võrrelge näiteks kahte järgnevat stiili, mida kasutab õpetaja, et valmistada õpilasi ette uue, raske osa õppimiseks.


Õpetaja A
Õpetaja B
„Täna õpime üsna keerulist osa, aga ma olen kindel, et te saate hakkama. Ma palun, et oleksite sel korral vaiksemalt, sest on oluline, et te omandaksite hästi selle osa, mis on aluseks teistele teemadele. Tõstke palun kohe käsi ja küsige, kui te millestki aru ei saa.“
„Tänane tund tuleb raske. Kui te täna tähele ei pane nagu eelmine kord, ei omanda te uut osa. Ma ei kavatse seda osa mitu korda üle seletada, nii et pange tähele või olete kogu ülejäänud semestri tõsistes raskustes.“

Kumb stiil teid rohkem motiveeriks? Ilmselt tekitab õpetaja B stiil paljudes tõrget, sest tegemist on kontrolliva stiiliga. Samas väljendab õpetaja A positiivseid ootusi ja pakub oma abi, mis on oluline õpimotivatsiooni tekitamiseks ja hoidmiseks.
Sessiooni käigus õppisime tundma mitmeid meetodeid ja teooriaid õpilaste emotsionaalse heaolu ja õpihuvi toetamiseks, nagu vaikuseminutid või õpilase õpihuvi hoidmine tema füsioloogiliste ja psühholoogiliste põhivajaduste rahuldamise kaudu. Paralleelsessioon lõppes aruteluga rühmades, kus kõigil osavõtjatel oli võimalus liituda kas vaikuseminutite või TERA kooli grupiga, küsida esinejatelt küsimusi ja jagada oma kogemusi nende teemadega.

Lugemiseks:

  • Haerens, L., Aelterman, N., Vansteenkiste, M., Soenens, B., & Van Petegem, S. (2015). Do perceived autonomy-supportive and controlling teaching relate to physical education students' motivational experience through unique pathways? Distinguishing between the bright and dark side of motivation. Psychology of Sport and Exercise, 16, 26-36. doi: 10.1016/j.psychsport.2014.08.013
  • Vansteenkiste, M., & Ryan, R. M. (2013). On psychological growth and vulnerability: Basic psychological need satisfaction and need frustration as a unifying principle. Journal of Psychotherapy Integration, 23, 263–280. doi: 10.1037/a0032359
  • Joiner, T. (2017). Mindlessness. The corruption of mindfulness in a culture of narcissism. Oxford University Press.
  • Seema, R. (2014). Mindfulness and time perspective scales, and their relations with subjective well-being in Estonia. Sotsiaalteaduste dissertatsioonid, 82. Psühholoogia instituut. Tallinna Ülikool. http://www.etera.ee/zoom/2035/view?page=4&p=separate&view=0,0,2067,2834
  •  National Sleep Foundation (2017). Backgrounder: later school start times. https://sleepfoundation.org/sleep-news/backgrounder-later-school-start-times

Koolijuht ja õpetajad: Heaolu ja õpihuvi teadlik loomine ja levitamine
  • Toomas Kink (Tartu Raatuse Kool)
  • Tue Halgreen (OECD)
  • Teoreetik: Aune Valk (Haridus- ja Teadusministeerium)
Töötoas oli kaks ettekannet, mida kommenteeris pikemalt Toomas Kink. Lisaks toimusid arutelud väiksemates ringides nii, et kõik osalejad said oma mõtted välja öelda. Tue Halgreen rääkis viimatiste PISA tulemuste alusel õpilaste koostöisest probleemilahendusoskusest, sellest, miks koostööoskused on olulised ja mida õpetajad saavad teha, et neid tugevdada? Aune Valk rääkis üldhariduskoolides läbi viidud rahuloluküsitluse alusel juhtimispraktikatest, mis toetavad koostöist õpetamist jm õpikäsituse muutumise aspekte.
Alustuseks pöördusime tagasi õpikäsituse muutumise raamistiku juurde (https://www.hm.ee/et/opikasitus), mis seab õpilaste koostööoskuste arenemise ja heaolu paranemise kesksele kohale, ainealaste teadmiste ja oskuste, õpioskuste ja enesejuhtimise oskuse kõrvale. Koostööoskused on märksõna, mida peavad oluliseks kõik tulevikku vaatavad hariduse ja töömaailma visioonid.
PISA uuringu järgi on Eesti noorte koostöine probleemilahendusoskus väga hea, oleme koos Soomega Euroopa parimad. On huvitav, et võrreldes teiste riikidega saame hea tulemuse ka siis kui võtta arvesse lugemise, matemaatika ja loodusteaduste tulemused, mis võiksid mõjutada ennekõike probleemide lahendamise poolt antud näitajas. Seega on meie noored võrreldes teistega tugevad mitte üksi kognitiivsetes oskustes vaid ka koos tegutsemises. Kõigis riikides sh ka Eestis on tüdrukud tugevamad. Koostöine probleemilahendusoskus on seotud suhete ja meeskonnatöö, eriti esimese väärtustamisega. Paremaid tulemusi said need, kes arvestavad teiste huvidega, naudivad teiste edu, kuulavad teisi ja soovivad vaadata asju mitme nurga alt. Tüdrukud väärtustavad enam suhteid, poisid meeskonnatööd.
Kui õpilaste koostööoskused on õpikäsituse muutumise üks võtmesihtidest, siis koolielus – õpikäsituses on üheks keskseks muutuseks  koostöine õpetamine. OECD näeb oma raamistikus (Schleicher 2015) konkreetsemalt nelja õpikäsituse muutumise vajadust:
  • a) õpetajate ümbergrupeerimine (koostöine planeerimine, koostöine õpetamine, professionaalne areng, ühiskondlik nähtavus), 
  • b) õpilaste ümberagrupeerimine (rühmaõpe, erinevate vanuseastmete, tasemete jms õppurite koostöö), 
  • c) pedagoogilise repertuaari laiendamine (projektõpe, uurimuslik õpe, autentses keskkonnas õppimine), 
  • d) õppimise ümberajastamine (paindlik aja- ja ruumikasutus).
Koostöine õppimine pakub tõestatud lähenemist sotsiaalselt põneva ning kaasava õppimise rakendamiseks, mis aitab õpilastel
omandada nii akadeemilisi teadmisi kui arendada loovaid ja sotsiaalseid oskusi, mida tänapäeva ühiskond ootab. Koostöise õppimisega paraneb õppijate enesehinnang ja tõuseb koolimeeldivus (Slavin, 1989, 2010; Slabina 2016).
Üldhariduskoolide nn uus rahulolu-uuring, mis lisaks õpilaste heaolule ja õpetajate tööga rahulolule kaardistab rea nendega seostuvaid tegureid, hindas ka juhtimispraktikaid ja õpikäsituse muutumise märke koolis. Aune Valgu ettekanne keskendus sellele, et mõista, millistest koolides näeme õpikäsituse muutumist enam. Õpikäsituse muutumise juures hindasime kolme õpetajate tegutsemise viisi: koostöist õpetamist (koostööd kolleegidega), õppijate aktiivsuse toetamist, sh rühmatööde ja grupiarutelude korraldamist ning õppetöö mitmekesistamist, sh eri osapoolte (praktikandid, vanemad,…) kaasamist ja õppetööd läbiviimist väljaspool kooli.

Tulemused näitasid, et kõigi ülalnimetatud kolme aspekti juures on oluline, et õpetaja töötaks koolis täiskoormusega. Tähtsad on head suhted õpilastega. Juhtimisaspektidest tulid olulistena välja demokraatlik juhtimine (kõigi võrdne kohtlemine ja kaasarääkimisvõimalus) ja tagasiside andmine-saamine. Head suhted juhi ja õpetaja vahel (usaldus) ei olnud oluline õpikäsituse muutumise ennustaja või seostus sellega isegi negatiivselt. Viimane võib viidata asjaolule, et koolides, kus viiakse läbi muutusi ja liigutakse õpikäsituse muutumise suunas, ei pruugi õpetajate ja juhi suhted alati ideaalsed olla. Muutustega kaasnevad pinged on loomulikud. Koostöist õpetamist toetas ka tugev seotustunne kolleegidega, samas õppijate aktiivsuse toetamiseks on vajalik enesetõhusus. Viimane seos on seletatav sellega, et õppijatele suurema vabaduse ja vastutuse andmine eeldab enesekindlust, teadlikkust ja veendumust selles, et suudetakse ka ootamatuid olukordi hallata. Paistab, et ka digivõimaluste olemasolu seostub muutuva õpikäsitusega. Tõenäoliselt on uuenduslikud koolid tublid mitmel rindel.

All on toodud ühe õpikäsituse muutumise aspekti – koostöist õpetamist ennustavate tegurite regressioonikordajad. Üle nulli olevad näitajad viitavad positiivsele seosele vastava tunnuse ja õpetajate koostöiste õpetamispraktikate vahel, alla nulli vastupidi. Oranžilt on tähistatud statistiliselt olulised näitajad. Kolme esimese näitaja puhul on võrdlusgruppideks vastavalt: osakoormusega õpetamine, naissoost õpetajad ja vene õppekeelega kool.


Aruteludes keskendusime kahele küsimusele:
  1. Mis toetab ja takistab koostööoskuste kujunemist täna koolis?
  2. Kuivõrd juht mõjutab klassis toimuvat? Kas kool = õpikäsitus või õpetaja = õpikäsitus?
Välja toodi (üllatus – üllatus) õpetaja kriitiline roll ja valmisolek tulla oma mugavustsoonist välja. Samuti leiti, et korralduslike meetmetega saab õpetajaid koostööks „sundida“ – luua olukordi, kus koostöö on vajalik ja võimalik.

Lugemiseks:

  • Õpikäsituse raamistik, https://www.hm.ee/et/opikasitus
  • Heidmets, M. (toim) Õpikäsitus: teooriad, uurimused, mõõtmine. Analüütiline ülevaade. TLÜ: Haridusteaduste Instituut. http://hdl.handle.net/10062/55716
  • Schleicher, A. (2015). Schools for 21st-Century Learners: Strong Leaders, Confident Teachers, Innovative Approaches. International Summit on the Teaching Profession. OECD Publishing.
  • Täht, K., Silm, G. (2017). Eesti õpilaste meeskondlik ehk koostöine probleemilahendusoskus PISA 2015 näitel. https://www.hm.ee/sites/default/files/pisa_2015_probleemilahendustesti_tulemuste_analuus.pdf
  • TÜ Uurimisprojekti “Süstemaatiline kirjanduse ülevaade õpikäsituse nüüdisaegsuse hindamiseks sobivate mõõtvahendite leidmiseks” raport. Tartu: TÜ. http://hdl.handle.net/10062/55715


teisipäev, 19. detsember 2017

Saksa kord Eesti koolis?

Tallinna Saksa Gümnaasiumis on 20 aastat toimetanud saksa osakond, kus õpetatakse saksa keelt, õpitakse Saksamaa õppekava järgi koos sealsete õpetajatega. Kuidas selline valik kooli on mõjutanud ning mida koolipere sellest arvab?

Lisa Tomaschewski, Tallinna Saksa Gümnaasiumi bioloogia õpetaja
Saksamaal on palju erinevaid liidumaid ja koolisüsteeme. Ka Tallinna Saksa Gümnaasiumis saavad kokku õpetajad Saksamaa erinevatest piirkondadest – seepärast on raske öelda, mis täpselt teeb siinse saksakeelse õppe teistsuguseks võrreldes eestikeelsega. Saan seletada saksakeelse õppe eripära enda tundide näitel. 

Alustan tundi probleemipüstitusega, mis tekitab õpilastes teema vastu huvi. Lähtun õpilaste eelteadmistest ja lasen neil näiteks midagi joonistada või kirjeldada, et teaksin, mida juba teatakse ja mida saaks tunnis juurde õppida. Minu jaoks on tähtis, et materjal ei oleks lihtsalt õpetaja poolt ette antud, vaid üheskoos ja õpilasekeskselt loodud. Bioloogias saavad õpilased mudeleid ehitada ja iseseisvalt katseid välja mõelda ja läbi viia. Selleks kasutan ma materjale nagu kumm või plastiliin, millega saab teha liigutatavaid mudeleid ning neid pärast video või pildi kujul talletada.  Vaata lustakat õppevideot SIIT.


Üks pidevalt korduv osa minu tunnist on õpilaste esitlused, kus nad saavad ennast õpetaja rolli panna. Nii õpivad nad klassi ees rääkima ja saavad oma teadmistele ja oskustele kindlust juurde. Õpetaja jaoks on ehk alguses harjumatu olla passiivsemas rollis, kuid on vaja meeles pidada, et ka õpilasekeskse tunni korral on vajalik õpetaja abi ja toetus.

Just bioloogias on palju teemasid, mille raames püstituvad mitmed eetilised küsimused (nt geenitehnoloogia või paljud meditsiiniküsimused). Ma mõistan pedagoogina, et minu ülesanne pole mitte ainult edastada teadmisi, vaid kasvatada oma õpilasi vastutustundlikeks täiskasvanuteks, kes oskavad kriitiliste probleemidega ümber käia ja suudavad ise otsuseid teha. Selles protsessis võivad vahel ette tulla ka õpilaste endi probleemid ja mured, kuid seda pean ma enda töö osaks.

Minu arvates on tähtis, et mu õpilased õpiksid end kriitiliselt väljendama ja kriitikat vastu võtma ning et nad näeksid ka minu eeskuju. Oma tundides üritan ma, niipalju kui võimalik, olla paindlik ja arvestada õpilaste ideede ja parandusettepanekutega. Miks mitte õpetada vahepeal teemat, mille vastu õpilased ise huvi üles on näidanud? 
Kõige enam iseloomustab ehk saksakeelset osakonda see, et me ei vahenda lihtsalt teadmisi, mida saab testides üle küsida, vaid püstitame ülesandeid, mis eeldab ka teadmiste teisiti rakendamist (sama põhimõte mõne teise objekti näitel) ja ülekandmist (iseseisev uute probleemide lahendamine mingis tunnis käsitletud valdkonnas). Olen veendunud, et need omadused ei tule saksakeelse osakonna õpilastele kasuks mitte ainult õpingutes ja töös, vaid ka isiklikus elus.

Muidugi on minu tundides ka momente, kus ma seisan tahvli ees ja selgitan mingit teemat ning õpilased peavad selle vihikutesse üles kirjutama. Siiski arvan, et just erinevaid meetodeid kasutav ja vaheldusrikas õppetöö on see, mis võimaldab kõnetada erinevaid õppijate tüüpe ning tuua kooli argipäeva kõigi osapoolte jaoks rikastavat dünaamilisust.

Frank Bühler-Haußmann, ajaloo õpetaja 
Mis siis on teisiti saksakeelse osakonna tundides? Saksa kolleegidega lähtume enamasti sellest, et ühe eesmärgini viib mitu teed. Peame õpilaste arendamisel õigetest ja valedest vastustest tähtsamaks lahenduskäikude paljusust, meetodite valdamist ja diskussioonioskust. Tahaksin näiteks tuua ühe ajalootunni, mida ma 2017. aasta oktoobris 11. a klassiga läbi viisin. Tunni teemaks oli küsimus, miks esimene vabariik Saksamaal (1918–1933) ebaõnnestus. Üheks teguriks olid Weimari Vabariigi parteid ja nende võimetus üksteisega koos töötada.

Parimad ideed õpilaste tähelepanu haaramiseks tekivad spontaanselt. Kuna ma olin parasjagu saanud kutse Tallinna kohalike omavalitsuste valimistele, palusin õpilastel mulle tutvustada valimistel osalevaid parteisid ja nende programme ning mulle soovitada, millist parteid valida. Siit ilmneb teine erinevus: õpilastel tuleb lasta nii palju kui võimalik ise tegutseda. Esitluste, plakatite ja töölehtede abil tutvustasidki õpilased järgnevates tundides Eesti parteimaastikku, alates puuduvatest vasakparteidest kuni EKREni ning kordasid ja kinnistasid seejuures märkamatult ka Saksamaa ajaloo poliitiliste küsimuste lahkamiseks vajaminevat sõnavara nagu „vasak- ja parempoolne“, „liberaalne“, „roheline“, „konservatiivne“. Õpilaste kriitilisi ja asjatundlikke hinnanguid Eesti poliitika kohta oleks võinud ka poliitikud kuulda! Seejuures diskuteeriti minu hoiakute ja arvamuste üle. Ja siit kolmas erinevus: õpetajal ei ole alati õigus. 

Ma arvan, et need kaheksa kulunud õppetundi olid väga kasulikud. Õpilastes tekkis huvi, räägiti palju saksa keeles ning minu ajalootunni keskne eesmärk – näidata, et ajalool on seos õpilaste endi eluga – sai täidetud. Kõik minu õpilased käisid ka tõepoolest valimas, mis, nagu ajakirjanduse põhjal selgub, ei olnud sugugi enesestmõistetav. 
Ka õpetaja tuleb kooli õppima. Pärast teema lõppu tulevad uued ideed – sama teemat võiks täiendada näiteks plakatite või reklaamlausete loomise ülesandega. Sellel võimaluste maal oleks võib-olla isegi mõeldav tegelik osalemine poliitilises protsessis.

Kui nii vaadata, on vastus küsimusele, missugune on optimaalne õppekava, väga lihtne: õppekava peab pakkuma piisavalt vaba ruumi selleks, et hetkel olulistele sündmustele ja olukordadele reageerida, ning õppetöös peab käsitlema teemasid, mis õpilastele korda lähevad. Eesti 100, Rail Baltic, linna areng, oktoobrirevolutsiooni aastapäev ja päevapoliitika peavad olema kaasaegse ajalootunni osaks, et – ja see on neljas aspekt – hinnetest sõltumata tekitada õpilastes huvi neid ümbritseva vastu ja näidata neile kriitilise mõtlemise võimalusi. Kõige tähtsam on minu arvates aga edukate Eesti kolleegide ja „teisiti töötava“ Saksa süsteemi omavaheline mõttevahetus ja koostöö. Sellest võidavad kindlasti kõik osapooled.  

Martina Eerme, 12. A, õpilane
Alates seitsmendast klassist õpin ma Tallinna Saksa Gümnaasiumi saksakeelses osakonnas. Olen üsna tihti pidanud seletama,  mida saksa osakond ikkagi tähendab – kõige lihtsamalt öeldes õpime me kuus aastat süvendatult saksa keelt ning viit ainet saksa keeles (ajalugu, matemaatika, füüsika, bioloogia ja saksa keel). Lõpetades saame nii Eesti Vabariigi kui ka Saksa abituuriumi lõputunnistused. Ma ei arva, et Saksa koolisüsteem on Eesti omast palju parem, kuid see on erinev ja mulle seesugune õpe sobib. Saksa keeles on sõna anspruchsvoll, mida võiks eesti keelde tõlkida kui „pingutust nõudev”. Õppima peame me üsna palju, kontrolltööd on pikad ning seal tuleb osata õpitut ülesannetes rakendada – ei piisa ainult päheõpitud teadmistest, vaid tuleb osata ka edasi mõelda. Kõige rohkem meeldivad mulle praktilise väljundiga tunnid, näiteks see, kui me kümnendas klassis ajalootunnis Kongo konverentsi simuleerisime. Või 11. klassi bioloogia, kus meie teemaks oli DNA ülesehitus ning me kummikommidest DNA mudelit meisterdasime. 

Aleksander Liivamägi, 11. A, õpilane
Saksakeelse osakonna õpetajad otsivad pidevalt uuenduslikke viise, kuidas igapäevasele koolitunnile vürtsi juurde lisada. Oktoobrikuu alguses oli meil, 11.A klassil, sensatsiooniline võimalus tutvuda Eesti enda poliitilise sfääriga: kuna suuremeelne härra Bühler-Haussmann sai sellel aastal valimisõiguse, seadis ta meile ülesandeks end kurssi viia Eesti 11 poliitilise parteiga ja neid oma valitud viisil tunnis esitleda. Ülesande geniaalsus peitus selles, et täpse ja aktuaalse ülevaate Eesti poliitikast said samaaegselt nii õpetaja kui õpilased. Ei arendatud üksnes infokogumis- ja esitamisoskusi, vaid õpilasi valmistati ette tulevasele kodanikuelule, mis oli tegelik põhimõte. Kontseptuaalne ja tähendusrikas diskussioon õpetaja ja õpilase vahel oli minu jaoks meeliülendav ja lummav kogemus. 

Õpetajate tekstid on saksa keelest eesti keelde tõlkinud Maris Saagpakk.
Õpilased tõlkisid oma tekstid ise ja keeleliselt toimetas Evely Kutsar.

reede, 15. detsember 2017

Kuus Eesti kooli hakkavad koos ümbritseva kogukonnaga õppekavasid arendama

Sihtasutus Innove ja Huvitav Kool valisid koolidele suunatud konkursilt „Kogukonna kaasamine kooli õppekava arendamisse ja rakendamisse“ välja 6 meeskonda, kes saavad kogukonna abiga õppekavasid arendada.

Taotlusvoorus eesmärgiks on suurendada kooli ja kohalike ettevõtjate koostööd jätkusuutlikult - kool peaks ka õppekavas näitama, kuidas nad oma kogukonna väärtusi kasvatavad. Sellest tulenevalt saidki koolid küsida toetust järgnevate aspektide arendamisel:

  • kogukonna ootuste õppekavasse lõimimisel
  • kohalike traditsioonide sidumisel õppega,
  • paikkondliku omakultuuri õpetamisel.
Millega hakkavad toetuse saanud koolid tegelema?

Viimsi Keskkooli projekti “Kaasatud kogukond = võimalusterohkem kool” eesmärk on kaasata teadmiskeskust, kogukonda, koolipidajat, õpilasi, õpetajaid, lastevanemaid uue põhikooli loomisesse. Viimsi kool muutub 1. septembrist 2018 gümnaasiumist põhikooliks. Seoses sellega on võimalik vaadata üle õppekava ja õppeprotsess ning luua uute võimaluste kool õpilastele ja õpetajatele. Kooli üks suurematest eesmärkidest on hetkel koolilelu huvitavamaks muutmine läbi formaalõppe ja mitteformaalõppe sidumise. Koostöös teadmiskeskuse ja kogukonnaga saame välja selgitada, milliseid huviringe ja valikkursuseid loodavas progümnaasiumis pakkuda.

Tori Põhikooli õpetajad töötavad koos kogukonna liikmetega välja Tori paikkonna eripära ja traditsioone ning omakultuuri tutvustava koduloolise töövihiku I kooliastmele, et iga Tori Põhikooli õpilane tunneks oma paikkonna rikast kultuuri- ja looduspärandit. Kodulooline töövihik sisaldab 15 teemal materjali, ülesandeid, mida koos õpilastega saab uurida näiteks 3. klassis klassijuhataja tundides.

Rapla Gümnaasiumis kaardistatakse tulevaste õppijate soovid ja plaanid, et pakkuda erinevaid valikaineid. Selleks kohtutakse erinevate inimestega, kes kannavad edasi Raplamaa omakultuuri traditsioone ning on panustanud Raplamaa arendamisse. Eesmärgiks on see, et Rapla Gümnaasium oleks kogukonna kool, mis tähendab, et

  • kogukonna liikmed ja huvigrupid on kaasatud erinevate valikkursuste väljatöötamisesse ja õpetamisesse.
  • paikkonnaga seotud valikainete ainekavad on valmis ja integreeritud kooli õppekavasse.
Nõva Kooli eesmärgiks on koostoimiv kogukond ja kool. Sihiks on motiveerida kooliperet, lapsevanemaid ja laiemat kogukonda koostööle, muuta koolis toimuv nähtavaks. Kindlasti ei tohi jääda tähelepanuta need firmad ja isikud, kes kooliellu vabatahtlikena panustavad. Nii tekivad eeskujud ja kindlasti leidub siis ka järgijaid. Iga kool saab olla kogukonnakool, kui seda vaid soovitakse, õpetamises ja õppimises on kasusaajateks kõik osapooled.

Kohila Gümnaasium soovib koostöös kogukonnaga lahendada õppekava läbivate teemade käsitlemist mitmekesisema ning õpilast enam kaasavana. Kohila piirkonnas tegutseb mitmeid edukaid ettevõtteid, on mitmekülgne kultuuri- ja spordimaastik ning haridust väärtustav omavalitsus. Sellegi poolest ei ole alati lihtne leida õpilastööde juhendajaid, õpilasfirmadele mentoreid ning kodukoha pärandit tutvustavaid inimesi väljast poolt kooli. Nii ongi eesmärgiks leida partnerid, kes aitavad ellu viia järgmisi õppekava toetavaid tegevusi: õpilaste ettevõtlikkuse arendamine, keskkonna, jätkusuutliku arengu ja tervisekäitumise alaste teadmiste omandamine, kultuurilise identiteedi hoidmine, teabe ja infotehnoloogia alaste teadmiste omandamine, väärtuste ja kõlbelisuse arendamine.

Häädemeeste Keskkool sai rahastuse ka eelmises taotlusvoorus ning seekord plaanivad nad keskenduda Häädemeeste piirkonna traditsioonide ja paikkondliku eripära lõimisele ja rakendamisele kooli õppekavas. Plaanis on välja töötada turisminduse valikkursus, arendada loodusõpetuse, ettevõtluse ning kohaliku ajaloo ja folkloori ainekava.



Sihtasutus Innove sõlmib koostöölepingud kõigi konkursile taotluse esitanud koolidega ja tegevused kogukonna kaasamiseks toimuvad käesoleva aasta detsembrist 2018. aasta sügiseni.


teisipäev, 12. detsember 2017

Sotsiaalne heaolu hariduses ja õpilaste koolirõõm

Laura Tiitus, Eesti Sotsiaaltöö Üliõpilaste Seltsi (ESÜS)

Mis toimus? Mis eesmärgil?
Ühel oktoobrikuu teisipäeva õhtul said Genklubi poolhämaras saalis kokku hulk ühiskonna- ja haridushuvilisi, muuhulgas ka üks koolijuht, õppejuht ja sotsiaalpedagoog.

Kõlab nagu mõne tobeda anekdoodi algus? Tegelikult mitte. Tegemist oli hoopis Eesti Sotsiaaltöö Üliõpilaste Seltsi (ESÜS) korraldatud vestlusõhtuga, mille fookus oli seekord sügisele kohaselt haridusel ja õpilaste sotsiaalsel heaolul. Haridusteemalisel vestlusõhtul hoidsid põnevat aruetlu üleval Marika Vares (Tartu Hansa Kooli õppejuht), Triinu Riis (Tartu Hansa Kooli sotsiaalpedagoog) ning Indrek Lillemägi (Emili Kooli koolijuht). Enne vestlusõhtut küsisime Indrekult, mida tähendab tema jaoks koolirõõm.
“Minu jaoks algab koolirõõm kontaktist ja suhtest inimeste vahel. Kindlasti eeldab see turvalist õpikeskkonda, tähenduslikku tegevust ja piisavat autonoomiat. Suur koolirõõm väljendub eelkõige kõrges sisemises motivatsioonis ja hoolivas ning positiivses organisatsioonikultuuris. Koolijuhi koolirõõm on suur, kui õpilased ja õpetajad tahavad kooli tulla ja on valmis ühiste eesmärkide nimel mugavustsoonist väljuma.”  (Indrek Lillemägi)

Koolirõõmust tuli muidugi palju juttu kogu vestlusõhtu jooksul.

Kuidas siis ikkagi tagada õpilaste koolirõõm ja sotsiaalne heaolu?
See, kuidas laps end emotsionaalselt tunneb, mõjutab otseselt seda, kuidas ta õpib ja uusi teadmisi omandab. Samas astuvad paljud lapsed kooliuksest sisse lisaks füüsilisele seljakotile ja pisut teistmoodi seljakotiga - oma pere suuremate ja väiksemate muredega. Need mured väljenduvad igapäevases koolielus väga erinevatel viisidel ja võivad olla paljudele õpetajate suureks peavaluks. Koolitöötajate professionaalsus seisnebki suuresti selles, mil määral nad märkavad ja mõistavad laste käitumise tähendust ja nende “seljakotte”.

Vestlusõhtu kõnelejad nõustusid ühiselt, et kool peaks olema hoolimise ja armastuse, laste märkamise ja lootuse andmise koht. Samas ei tohi unustada, et koolirõõmu eelduseks on koolitöötajad, kellel on hea olla ja keda teadlikult toetatakse. Sest kui õpetajal ei ole hea olla, kuidas saab ta õpilasi toetada ja oma tööd südamega teha?

Marika ütles vestlusõhtul, et hea sotsiaalpedagoog teeb oma tööd rõõmuga, proovib vihastumise asemel siiralt üllatuda ning tahab alati mõista, mis peitub jäämäe all. Ta näeb probleemides ja väljakutsetes võimalusi ega keskendu sellele, mis on raske. Triinu on sotsiaalpedagoogina töötanud pea kaks aastat ning tõi välja, et hea koolijuht toetab ja kuulab, usaldab, on paindlik ning võtab vastu julgeid otsuseid.

Muidugi usaldus ja koostöö
Mitmel korral rõhutasidki esinejad usalduse ja koostöö olulisust laste, koolitöötajate ja lapsevanemate vahel. Tõdeti, et koolisisene koostöö on üks Eesti kitsaspunkt, sest tihti ajavad õpetajad “oma asja” ega mõista teineteise väljakutseid ja rõõme. Õpetajate omavahelised kohtumised, mis ehitavad uusi suhteid ning aitavad luua ühist keelt ja kultuuri, tugevdavad ka seespidist koostööd. Alles siis, kui koolisisene koostöö on tugev, peaks hakkama looma koolivälist spetsialistide võrgustikku, olgu selleks siis lastekaitsetöötajad, politsei või teised koolid.
 
Samuti toodi välja, et tihti on kooli ja lapsevanemate suhetes palju hirmu ja vastandumist. Kool peaks tegema endast parima, et tuua lapsevanemaid lähemale ja leida nendega ühine suund ja eesmärgid. Üheskoos tuleks jõuda kokkulepetele selles, mida saavad õpetajad koolis ja mida vanemad kodus lapse heaolu tõstmiseks teha.

Samas tõdeti, et kõige selle kõige keskel peaks laps olema võrdväärne partner nii oma vanematele, koolijuhile kui ka õpetajatele. Marika tõdes, et kogemused näitavad, et vahel on kõige “keerulisem” õpilane kõige suurem ja väärtuslikum õpetaja nii kooliperele kui oma vanematele.

Tulekahjude kustutamine või ennetus? Lapsed metsa?
Teemaks tuli ka see, et tulekahjusid oleme me kustutama õppinud ja saame sellega enamasti ka hakkama - siiski tuleks enam tähelepanu pöörata ennetavate süsteemide loomisesse, mis toetaksid eelkõige laste sotsiaalseid-, emotsionaalseid- ja õpioskusi. Kõik vestlusõhtu esinejad nõustusid, et mingid muutused selles suunas on Eesti haridussüsteemis juba aset leidmas, kuid palju on veel ees.
Näiteks on Hansa koolis praktiseeritud seikluspedagoogikat ja viidud õpilased kolmeks päevaks metsa, et anda neile aega ja ruumi teineteise paremaks tundmaõppimiseks, tülli minemiseks ja üheskoos tülide lahendamiseks. Seejuures saavad õpilased korraks koolisüsteemist välja, sest nendega on kaasas neutraalsed matkajuhid ja mõned lapsevanemad.

Teeme ühiselt tööd, et koolilaste koolirõõm tõuseks
Pärast vestlusõhtu ametlikku lõppu ei tõmmatudki kohe jopesid selga, vaid vabas vormis arutelu kestis veel mõnda aega edasi. 
Paljud huvilised väljendasid lootust, et suudame teha endast parima, et Eesti laste heaolu ja koolirõõmu tõsta ja hoida.
Vestlusõhtu võeti ka videosse ning seda saab järgi vaadata SIIT.
Koolirõõmu!

Mis on ESÜS ?
ESÜS on värskelt loodud üliõpilasselts, mis ühendab sotsiaaltöö tudengeid üle Eesti. Lisaks muudele tegemistele on ESÜS ette võtnud vestlustõhtute sarja “Räägime!”, mille eesmärk on tõstatada arutelu erinevatel ühiskondlikel teemadel, arendada valdkondadevahelist diskussiooni ning seista sotsiaaltöö eriala väärtuste eest. Kohtumised toimuvad vabas arutelu formaadis, kus valdkonnaspetsialistid, vestluse moderaator ning teemahuvilised püüavad üheskoos jõuda vastusele, kuhu ühiskond konkreetse teema käsitluses jõudnud on ning millised on võimalikud lahendused valupunktidele.
Kui soovid ESÜS-e tegemistele silma peale heita ja ka ise järgmisel vestlusõhtul sõna sekka öelda vaata nende Facebooki lehte.

reede, 8. detsember 2017

Julged ideed muudavad kooli, inimesi, maailma.

Jaga ideid, mis rikastavad õppimist – et muuta enda kool nähtavamaks ja inspireerida teisi!

Muutunud õpikäsitus seab eesmärgiks ennastjuhtiva, sotsiaalselt pädeva ning analüüsivõimelise õpilase kujunemise. Seda soodustab huvitav ja kaasahaarav õppimine ja õpetamine. Paljud koolid leiavad võimalusi õppe mitmekesistamiseks ja õpilaste arengu toetamiseks, kaasates õpilasi, lapsevanemaid ning kogukonda. Et koolipäev pole kummist, peavad tegevused olema läbimõeldud, eesmärgipärased ja paindlikud.
Head kogemused ei peaks jääma oma kooli seinte vahele!

Kuulutame koos SA Innovega välja IDEEKORJE:
kuidas korraldada II ja III kooliastmes õpet paindlikult ja mitmekesiselt, et see aitaks kujundada õpilastes 21. sajandi oskusi, väärtushinnanguid ja -hoiakuid?

Oodatud on praktikad, mida koolides juba rakendatakse, aga needki, mis on ideena alles meeles mõlkumas. Tulemused soovime hiljem grupeerida ja varustada teaduspõhiste selgitustega, et need leviks veel laiemalt.

Ideid esitama on oodatud:
•    kool – õpetajad koostöös koolijuhiga;
•    õpilasesindus – õpilased koostöös koolijuhiga;
•    koolipidajate esindaja – koostöös kooliga;
•    lapsevanemad – koostöös hoolekoguga.
 

Rohkem infot ideekorje kohta leiad SA Innove kodulehelt: lingid.ee/ideekorje
Ära kõhkle! Aruta oma koolis tehtav läbi, täida ideekorjevorm ning saada see hiljemalt 1. veebruariks 2018 aadressil huvitavkool@hm.ee.
Silmapaistvamaid ideid esitletakse 2018. aasta kevadel parimate praktikate päeval.



kolmapäev, 6. detsember 2017

Kolm mõtet, mis konverentsilt kaasa võtsin

Esimese päeva lõpetasime laudkonna aruteludega, kus kõik osalejad said välja tuua need mõtted, mis neid kõige rohkem kuulduist kõnetasid.

Mida inimesed konverentsilt kaasa võtsid:

Iga õpilane on oma kooli nägu 😊 / Väljakutse on lapsevanemate kaasamine protsessi 👪 / EESKUJU 💛 / “Õpetaja kui tark sõber!” / Me ei pea toonitama, et õpilased on õnnetud! / Huvi aine vastu kasvab ka kooliväliselt (nt huviring)!
***
Õpilaste kaasamine on oluline ja et see reaalselt jõuaks ka õpetajani ja et nende arvamusi ka päriselt kuulatakse.
***
rohkem liikumist ja positiivsed suhted ka keerulistes olukordades.
***
õpilaste toetamine ja mõistmine
kooli kuuluvustundele tähelepanu pööramine
***
Diametraalne dualism vs kontsentriline dualism!

Akvaariumi sisu vaatamine!
Kaasamine kui emotsionaalne tugi!
Eelarvamus on psühholoogiline reaalsus, selleks tuleb valmis olla.
***
Ärevust hindamise suhtes ei saa tulla kui õpilane saab aru, et olukord on tema kontrolli all, mitte õpetaja.
Õpilane peaks õpihuvi mõtestama oma heaolu kaudu! Õnnelik olemeine sõltub sinust endast.
*** 
Liiga palju õppetööd toimub loenguvormis - hakkame ise vähendama. Koolikulturiuuringusse võtta sisse ka lapsevanemad ja nende tugi muutujana
*** 
KAASA, TOETA JA NAERATA!😀
*** 
Hoiame olemasolevat ja toimivat süsteemi.
Ärme eksperimenteeri ilmaasjata kui süsteem toimib.
*** 
1. Et lapsevanem ja laps oleksid tihedalt kooliga seotud.
2. Õpetaja annaks konstruktiivselt õpilasele tagasisidet.

3. Õpilase valikuvabadus - kuidas ma õpin, milliste meetoditega.
*** 
1. Usaldagem õpilase arvamust ja kuulakem tema häält- kuidas saaks näiteks õpilaseesindust efektiivsemalt kaasata
2. "Ainuke töö, mida sa pead terve elu tegema on inimeseks olemine "- kuidas kool toetab inimeseks kasvamist?

3. Kuidas toetada noort õpetajat? Mis hetkel kaob õpetajal/õpilasel motivatsioon? Mida mina saan teha, et mu noored kolleegid tunneks rohkem tuge?

4. Suhted koolis- kuidas neid arendada ja toetada?💓
*** 
tund on huvitav, kui õpetaja entusiastlik; omavaheline suhtlus võiks toimuda ka kooliväliselt; koolikeskkonna kõik osalised on olulised

Hariduskonverents "Heaolust õpihuvini" - ettekanded sõnas ja pildis

5.–6. detsembril 2017 Tartus

Vaata 1. konverentsipäeva videosalvestust ja 2. päeva videosalvestust 
Paralleelsessioonide kokkuvõtted avaldame ka eraldi postitustena.

Eesti õpilaste heaolu Eesti ja rahvusvaheliste uuringutulemuste kontekstis
Kust tuleb koolirõõm, mis paneb õpetaja silmad särama?  Kirsti Rumma, Tallinna Tehnikaülikool, ja Merlin Linde, Tallinna Ülikool
Eesti õpilaste heaolu OECD uuringu taustal, Tue Halgreen, OECD’s Early Childhood and Schools Division
Eesti õpilaste heaolu PISA uuringu põhjal, Karin Täht, Tartu Ülikool
Eesti õpilaste heaolu rahuloluküsitluste põhjal, Aune Valk, Haridus- ja Teadusministeerium
Mitmekeelne õppija ja -kultuuriline kool
Kaasav koolikliima ja õppekeskkond, Paul Downes, Dublin City University
Keelekümblus kui arengut toetav õppekeskkond, Sandra Anon, Haabersti Vene Gümnaasium
Erinev kultuuriruum, sama suur koolirõõm, Iiri Saar, Tartu Descartesi kool

Välishindamise aktuaalseid küsimusi, Kristin Hollo, Haridus- ja Teadusministeerium
Motivatsioon kui õppimise vundament
Motivatsiooni areng põhikoolis, Anna-Liisa Jõgi, Haridus- ja Teadusministeerium
Kuidas teha iseseisvat ja motiveeritud õppijat? Ülle Matsin, Viljandi Gümnaasium,  ja Martin Peters, Niekée kool, Holland
Gümnaasiumiõpilaste sotsiaalse pädevuse arendamine, Triin Peitel ja Anni Tamm, Tartu Ülikool
Õpi- ja töömotivatsioon mängu kaudu, Kaspar Kruup, töödisaini labor VIVIC
·        Õpilane ja õpetaja: emotsionaalset heaolu ja õpihuvi toetavad meetodid
Keret Altpere, TERA Kool, Vabaduses õppida
Lii Kaudne, Tartu Miina Härma Gümnaasium, Vaikuseminutite programm
·        Kool tervikuna: sotsiaal-emotsionaalselt toetava õpikeskkonna kujundamine
Martti Marksoo, Rakvere Reaalgümnaasium, Motiveeriva õpikeskkonna kujundamine suures koolis
Triin Peitel, Tartu Ülikool
·        Koolijuht ja õpetajad: heaolu ja õpihuvi teadlik loomine ja levitamine
Toomas Kink, Raatuse koolTue Halgreen, OECD; Aune Valk, Haridus- ja Teadusministeerium, Heaolu ja õpihuvi teadlik loomine ja levitamine
Merle Ööpik, Tartu Tamme Gümnaasium
Urmo Reitav, Viljandi Hariduse Arengufond
Grete Arro, Tallinna Ülikool

reede, 1. detsember 2017

Hariduskonverentsi “Heaolust õpihuvini” paralleelsessioonid

Teise konverentsipäeva pärastlõunal toimub töö sektsioonides. Valida on nelja teemaploki vahel. Et saaksite juba varakult teha teadliku valiku, tutvustame paralleelsessioonide teemasid ja esinejaid.

Emotsionaalset heaolu ja õpihuvi toetavad meetodid
Selles sessioonis räägib Tartu Erakooli kunsti, käsitöö ja disainiõpetuse õpetaja Keret Altpere, milliste õppekorralduslike lahenduste ja õppemeetoditega arendatakse õpilaste loovust, tegutsemisjulgust ja avatust Tartu Erakoolis.
Teise näitena kuuleme Miina Härma Gümnaasiumi sotsiaalpedagoogi Lii Kaudse ülevaadet vaikuseminutite programmist ja kogemusi programmi rakendamisest. 
Vaikuseminutite lühikesed ja praktilised harjutused aitavad treenida teadlikku ja sihipärast tähelepanu, mis teeb võimalikuks õppimise.
Tallinna Ülikooli lektor ja haridusuurija Maria Erss arutleb, milline peaks olema õpetaja autonoomia koolis ning kuidas õpetaja saaks end arendada, et kiires ja stressirohkes koolikeskkonnas tasakaalu säilitada.


Sotsiaal-emotsionaalselt toetava õpikeskkonna kujundamine
Maailmas on välja töötatud mitmeid sotsiaalse ja emotsionaalse õppimise programme, mille abil paraneb  nii laste sotsiaalne ja emotsionaalne võimekus, õpitulemused kui ka vaimne tervis. Selles paralleelsessioonis saab kuulda ühest sellisest programmist ja kahe eripärase kooli kogemusest õpilaste sotsiaal-emotsionaalse arengu toetamisel.

Avatud Kooli ja SA Kiusamisvaba Kool vabatahtlike eestvedamisel startis sel õppeaastal ka Eestis üks parimaid  sotsiaalse ja emotsionaalse õppimise programme „Samm-sammult” (ingl k Second Step). Noored kooli vilistlane ja endine Ülenurme Gümnaasiumi inglise keele õpetaja Liisa Ringo räägib õpetajate kogemustest programmi rakendamisest ning sellest, kuidas „Samm-sammult” arendab õpilaste sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi, teadmisi, hoiakuid ja täidesaatvaid funktsioone.

Teise näitena kuuleme Rakvere Reaalgümnaasiumi direktorilt Martti Marksoolt motiveeriva õppekeskkonna loomisest Lääne-Virumaa suurimas, 900 õpilase ja 70 õpetajaga koolis. Juttu  tuleb füüsilise ja vaimse ruumi mõjust õppimisele, kooli hindamis- ja õpiabi süsteemist, õpetajate omavahelisest toetusest ja õpilastevahelistest toetusmeetmetest. Sessiooni aitab raamistada Tartu Ülikooli ekspert Triin Peitel.

Heaolu ja õpihuvi teadlik loomine ja levitamine
Sessioon keskendub koostööoskustele ja -kultuurile koolis ning sellele, mis on koolijuhi ja õpetaja roll ja võimalused kaasaegse koolikeskkonna loomisel. 
Tue Halgreen räägib õpilaste koostööoskustest viimase PISA uuringu tulemuste põhjal. Raatuse kooli direktor Toomas Kink toob sisse Eesti kooli vaate ja visiooni uutest suhetest ja rollidest koolis. Aune Valk räägib Eesti koolides läbiviidud rahulolu-uuringu põhjal juhtimispraktikate ning õpetaja heaolu ja käitumise seostest. ​Osalejatel on võimalus aktiivselt kaasa rääkida, kuidas näevad nemad suhteid ja nende muutumist Eesti koolis ning kuidas see mõjutab koostööoskuste kujunemist.

Kool ja kogukond: uskumused õppimise kohta mõjutavad rahulolu kooliga
Õppija õpikäitumine, enesetunne ja edukus on suuresti seotud sellega, millised on tema enda, aga ka õpetajate ja lapsevanemate arusaamad õppimisest ning uskumused võimekuse ja teadmiste kohta. Kuidas jõuda ühise arusaamiseni, et õppimine toimub järk-järgult, nõuab pingutust ning mis peamine – et õppimisvõime on arendatav?

Tartu Tamme Gümnaasiumi õppealajuhataja Merle Ööpik räägib, kuidas koostöös Tallinna Ülikooliga täiendatakse õpetajate teadmisi õppimise neuropsühholoogilisest taustast – ikka selleks, et õpimotivatsioon kasvaks ja õpitulemused muutuksid veel paremaks. Urmo Reitav Viljandi Hariduse Arengufondist lisab oma vaatenurga, kuidas arendada kogu koolipere, lapsevanemate ja kogukonna arusaamu tänapäevasest õppimisest. Arutelu modereerib Tallinna Ülikooli teadur Grete Arro.

Moderaatorid
Kaht konverentsipäeva aitavad moderaatoritena raamistada Indrek Lillemägi ning Kati Aus.
Indrek Lillemägi: Olen õnnega koos, sest mulle on alati meeldinud õppida ja koolis käia. Vean eest Tallinnas Ülemiste linnakus tegutsevat Emili kooli. Mind huvitab, kuidas õpilased ja õpetajad mõtestavad õppimist, kuidas nende hoiakud ja uskumused kujundavad õpiprotsessi. Minu jaoks on oluline, et kõik, mida teen, toetaks sidusa ja terve ühiskonna arengut
Kati Aus: Mind on alati huvitanud see, kuidas inimene areneb, mõtleb, tunneb ja tegutseb – seda nii neurobioloogilisel, kognitiivsel kui ka käitumuslikul tasandil. Õppimine ja õpimotivatsioon on valdkonnad, millesse suhtun erilise kirega ja seetõttu olen oma töised tegemised sidunud just nende teemadega. Teame õppimise ja õppimise toetamise kohta juba päris palju, kuid palju on veel ka avastada ning see on hiiglama tore. Igavust ei ole karta!