kolmapäev, 10. august 2016

Üks terviklik laps või kooli ja kodu oma eraldi?

Artikli autor Maarja Hallik, TLÜ haridusinnovatsioonikeskuse arendusspetsialist
Olen proovinud viimastel nädalatel enda jaoks saada selgemat pilti kooli ja kogukonna vahelisest koostööst ning sellega seoses juhtusin lugema Clay Forsbergi blogi. Clay ei jää oma kriitikas napisõnaliseks: tema sõnul on koolis toimuv kogukonnast liialt eraldatud ning selle tulemusena kasvavad kogukonnast ‘võõrdunud’ noored, kes ei oska ega taha kohalikku arengusse hiljem panustada, ega tea ka, mida kogukond neile pakkuda võiks. Nõrgad sidemed kogukonnaga (kuigi põhjuseid on ka teisi, nt. majanduslikud) viivad tihtipeale selleni, et noored lähevad ära või ei tule pärast ülikooli lõpetamist enam tagasi - see mõjutab eriliselt maapiirkondi. 

Clay seisukoht võib tunduda üsna äärmuslik, kuid see pole päris alusetu. Peale piirkondlikku arengu toetamise on kogukonna kaasamine oluline ka mitmel teisel põhjusel (Sanders, 2006; Ungar, 2015; Umholtz, 2013 jt). Mis on need põhjused, miks kogukonna kaasamine kooli ellu on vajalik ning mida koolid selle arendamiseks saavad ette võtta? 



Kool kogukonna kontekstis
Alustuseks tasub ära märkida, et kool pole maailmast eraldatud ning sidemed ümbritsevaga eksisteerivad ka siis, kui ‘kaasamine’ kooli poolt jääb vaid formaalsele ja minimaalsele tasemele. Olgu siis tegu koolihoone hooldusega kohaliku firma poolt, laste kooli toomisega vanemate poolt, kogukonnas asuva ujula kasutamisega, kohaliku omavalitsuse määrustega, külaseltsi sooviga kasutada kooli ruume vms-ga. Siinkohal mõistame kogukonnana kooli läheduses asuva ja seda füüsiliselt mõjutava või kasutava populatsioonina – lapsevanemad, kooli läheduses olevad ettevõtted jne.

Kogukonda võib piiritleda ja määratleda aga erinevalt. Üks väga hea ülevaade kogukonna mõistest koos soovitusliku kirjandusega asub siin. Laiemas kontekstis võime kogukonnana käsitleda riiklikku ja isegi globaalset tasandit ning tõdeda, et sidemed kooli ja kogukonna vahel on ideoloogilised, majanduslikud ja sotsiaalsed. Näiteks mida õpetada, kuidas rahastada, millised seadused mõjutavad noorte võimalusi, millised lapsed käivad millises koolis jt otsused tekitavad kirglikku arutelu; lähiajaloo sündmused, trendid ja viimase aja tehnoloogilised saavutused peegelduvad ka kooli igapäevaelus. Kool on igas mõttes ühiskondlik ja kogukondlik projekt. Ning ehk on kooli eesmärk üldse kogukonda luua (vt Dewey, Freire, Greene, Anderson jt)?

Milleks siis eraldi ‘kaasata’? Milleks koostööd teha?

Kuigi kool on mõnes mõttes niigi ühiskondlik/kogukondlik projekt, püüavad koolid kogukonda ka teadlikult kaasata (kaasamise ja koostöö tasandeid selgitavad hästi Valk & Ress, 2016, lk 13). Näiteks USAs on levinud kogukonda kaasav/teeniv õpe (service learning – ingl. k) ning ka Eesti koolidele pole koostöö kogukonnaga, sh lapsevanemate, ettevõtete, ja teiste asutustega võõras.


Siinkohal tasuks mainida kindlasti Huvitava Kooli mõttekodasid. Sellegipoolest on paljudel koolidel soov ‘kogukonda’ veel paremini kaasata ning nagu haridusuurijad kinnitavad, siis on meil selles arenguruumi (Sanders, 2006; Ress & Valk, 2016). Ka Eesti haridusstrateegia sõnastab ühe peamise väljakutsena liikumise arengu- ja koostöökeskse õpikäsituse poole (Elukestva õppe strateegia, 2014). Miks? 

Tõepoolest, on leitud, et kogukonna kaasamine kooli ellu on vajalik ja kasulik (Sanders, 2006; Ress & Valk, 2016, Sheldon & Epstein, 2014, et al). Toon välja kolm minu arvates olulisemat põhjust:

lapse/noore arengu toetamine;
õppetöö mitmekesistamine ja päris eluga sidumine;
kohalik ja regionaalne areng.

 
Väljatoodud põhjusi ei saa ilmtingimata teineteisest eraldada – õigupoolest on need kõik omavahel lähedalt seotud. 




Partnerlussuhte puudumisel on laps justkui jagatud kaheks - “kooli lapseks” ja “kodu lapseks” -, kuid tegelikult on meil üks terviklik laps, kes veedab aega nii koolis kui ka kodus, vanavanemate juures kui ka huviringis, ning kelle arengut kõik need keskkonnad mõjutavad (Epsetein, 2010). Lapse arengut tuleb käsitleda tervikuna (Kochhar-Bryant & Heishman, 2010). Siinkohal sobib meenutada tuntud Aafrika vanasõna: lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Brendan O’Keefe võtab kooli ja kogukonna koostöö olulisuse lapse arengu seisukohalt kokku nii: kui kogukond, lapsevanemad, ettevõtted jt tulevad kokku, et õppimist toetada, siis noorte õpiedukus paraneb, nad püsivad koolis kauem (väljalangevus vähendamise kohta loe Sheldon & Epstein, 2004) ja koolirõõm suureneb (2011). 



Sellel on erinevaid põhjuseid. Esile tasub tõsta tõsiasja, et peale erinevate ressursside, mida kogukond võib pakkuda (olgu see materiaalne või sotsiaalne), tehakse kogukonnaga koostöös tavaliselt ‘huvitavaid’ asju, millega ei kaasne tavapärane akadeemiline pinge. Näiteks korraldatakse piknik, spordiüritust, käiakse teatris, tehakse korrastustöid, kutsutakse ‘külalisõpetajaid’, minnakse töövarjuks vms, mis tekitab laste jaoks positiivseid emotsioone, millega kooli ja õppimist seostada (Kochhar-Bryant & Heishman, 2010). Kui laps suudab oma kogemusi tervikuna ja päris eluga seostada, enda jaoks mõtestada (Miks ma midagi teen?), tunneb end kogukonna osana ning näeb, et ka temal on väärtus ja võime midagi teha, kuhugi panustada, siis nendel positiivsetel emotsioonidel on tavaliselt ka positiivne mõju üldisele õpiedukusele (McGeehan, 2010). Kuid võib-olla on ‘õpiedukusest’ veel olulisem lapse sotsiaalsete oskuste, eneseteadlikkuse ja ettevõtlikkuse kasv? 




Koostöö kogukonnaga laiendab oluliselt võimalusi õppimise mitmekesistamiseks ja päriseluga seostamiseks ning erinevate üldpädevuste arenguks. Tihtipeale tähendab see eksperimentaalset ja projektipõhist tegevust kogukonnas või koolist väljas ning seosed ettevõtlikkuse/ettevõtlusõppega, jätkusuutlikku arengu haridusega, kodanikupädevuste ning teiste oluliste üldpädevsute ja läbivate teemadega on ilmsed (Sobel, 2004). Eelnevalt välja toodud positiivsed mõjud lapse arengule võib kindlasti tõlkida kogukonna üldiseks majanduslikuks ja sotsiaalseks heaoluks – koostöös ettevõtetega panustatakse tulevasse tööjõudu ja innovatsiooni; kogukonna ühiste tegevuste läbi tekib dialoog, luuakse ühist kultuuri, lahendatakse ühiseid probleeme ja pannakse alus aktiivsele kodanike osalusele demokraatias.

Sellegipoolest pole taolise õppeprotsessi planeerimine ja läbiviimine alati lihtne - see vajab ressursse, aega, partnerlussuhete loomist, õpiprotsessi disainimist. Umholtz toob näiteks eriliselt välja kriitilisele refleksiooni olulisuse – vastasel korral ei ole õppimine nii tõhus (vt Umholtz, 2013). Minu järgmises artiklis vaatan lähemalt erinevaid kogukonna ja kooli koostöö näiteid ning uurin põhjalikumalt projektipõhise õppe seostamise võimalusi kogukonna (sh kohaliku ja globaalse) arenguga service learning ning teiste sarnaste lähenemiste näitel.


Maarja töötab Tallinna Ülikooli Haridusinnovatsiooni keskuses arendusspetsialistina ning on kirglik kõige suhtes, mis puudutab haridust, innovatsiooni ja jätkusuutlikku arengut. Küsimused ja kommentaarid võib saata aadressile maarjah@tlu.ee 



Kasutatud kirjandust

Epstein, J. L. (2010). School, Family, and Community Partnerships: Preparing Educators and Improving Schools (2). Boulder, US: Westview Press. Retrieved from http://www.ebrary.com

McGeehan, J. (2001). Brain-compatible learning. Green Teacher, Spring, 7-12

Kochhar-Bryant, C. A. & Heishman, A. (2010). What does it mean to educate the whole child?. In Effective collaboration for educating the whole child (pp. 1-34). Thousand Oaks, CA: SAGE Publications Ltd. doi: 10.4135/9781452219295.n1

O’Keefe, B. (2011) 5 Steps to Better School/Community Collaboration. Edutopia, retrieved from: http://www.edutopia.org/blog/school-community-collaboration-brendan-okeefe

Umholtz, J. (2013) Re-engaging Youth through Environmental-based Education for Sustainable Development, retrieved from: http://www.jsedimensions.org/wordpress/content/re-engaging-youth-through-environmental-based-education-for-sustainable-development_2013_05/

Ungar, M. (2015) The End of Rural Communities: Why Young People Leave. Psychology Today, retrieved from: https://www.psychologytoday.com/blog/nurturing-resilience/201511/the-end-rural-communities-why-young-people-leave 


Ress, K. & Valk, A. (2016). Rõõmuga kooli. Kodu ja kooli koostöö käsiraamat. Tartu Linnavalitsuse haridusosakond. Tartu: Greif. https://www.entk.ee/riskilapsedjanoored/wp-content/uploads/2014/08/roomuga-kooli_sisu_naidis-ok- 1.pdf.

Sanders, M. G. (2006). Building school-community partnerships: Collaboration for student success. Thousand Oaks, Calif.: Corwin Press.

Sheldon, S. B; Epstein, J. L. (2004) Getting Students to School: Using Family and Community Involvement to Reduce Chronic Absenteeism. School Community Journal 14.2 39-56, retrieved from: http://search.proquest.com/openview/82f9654345b9e1bfb4f5a53f84d66ba2/1?pq-origsite=gscholar

Sobel, D. (2004) Place-based Education: Connecting Classroom and Community. Nature and Listening. Retrivieved from: http://www.antiochne.edu/wp-content/uploads/2012/08/pbexcerpt.pdf

Wolfe, P. (2006), The role of meaning and emotion in learning. New Directions for Adult and Continuing Education, 2006: 35–41. doi:10.1002/ace.217

Youth empowerment, education, employment key to future development (2015), UNFPA, retrieved from: http://www.unfpa.org/news/youth-empowerment-education-employment-key-future-development

http://infed.org/mobi/community/

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar