reede, 26. august 2016

Õpetaja ja digipädevused: kas e-tiiger magab?

Liina Adov Tartu Ülikoolist rääkis täna Narvas toimunud õpetajate konverentsil nende digihoiakutest. Digimaailmas hakkamasaamine sõltub paljuski hoiakutest – kui õpilane või õpetaja usub, et ta saab hakkama, siis ta ka saab. Mõtle, kuidas kasutada digiseadmeid nii, et nad aitaksid tõsta õpitulemusi? Kuidas kasutada digiseadmeid nii, et nad toetaksid õpilaste motivatsiooni - see on võimalik!

TÜ uuring näitab, et enamik Eesti õpetajatest kasutab üks-kaks korda kuus digiseadmeid. Umbes 13% kasutab neid peaaegu igas või igas koolitunnis. 58% õpetajatest kasutab digiseadmeid info otsimiseks ja 38% testimiseks – veel kasutatakse simulatsiooniks (kujundid, graafikud, piltlikustamine); mänguks; ettekannete tegemiseks jne. Kahjuks kasutatakse digiseadmeid väga vähe sisuloomeks (õpilased teevad materjale) ja nende jagamiseks (õpilased jagavad omavahel infot nt Google Drive'i, Dropboxi või WeTransferi abil), info talletamiseks.

Selleks, et koolielu muutuks kaasaegsemaks ja õpilased motiveeritumaks on väga olulised õppetajate hoiakud digiseadmetesse. Hetkeseis seevastu on suhteliselt kehva kuna enamik õpetajaid kasutab digiseadmeid harva ning vähe sisuloomeks. Luua annaks nii dokumente, pilte, videosid, mänge jne. Arvestada tuleb, et digi on elu paratamatu osa - ilma ei saa enam ükski valdkond. Miks peaks kool maha jääma?



Pilt õpetajate konverentsilt Narvas, kus esines ka Haridus- ja Teadusminister Jürgen Ligi, autor: Riina Soobik

Täna toimus Narvas 17.Tartu Ülikooli Narva Kolledži augusilõpu pedagoogiline konverents – 8. korda korraldatakse konverentsi Haridus- ja Teadusministeeriumi rahastusel ja koostöös. 

Konverents on suunatud eelkõige vene õppekeelega koolide õpetajatele ja juhtidele ning on kakskeelne – kui esineja räägib eesti keeles, on ta slaidi vene keeles ja vastupidi. Igal aastal valitakse üks teema, mis on hetkel hariduses oluline – sellel aastal on teemaks digipädevused.

Konverentsil on plenaarsessioon ja 9 sektsiooni, kokku kantakse sektsioonides ette 29 ettekannet õpetajatelt, koolijuhtidelt, ülikoolidest jne. Esimest korda on konverentsil üks sektsioon Muna õpetab kana, kus ettekanded teevad õpilased. Samuti esmakordselt on üks sektsioon suunatud lastevanematele.















teisipäev, 23. august 2016

FLEX programm lennutas 10 Eesti õpilast aastaks USA-sse

Augusti alguses lendasid 10 Eesti õpilast aastaks USA-sse õppima. „Kõik FLEX programmi kandideerivad õpilased väärivad tunnustust: meie kandideerimisprotsess pole lihtne ning iga õpilane, kes kandideeris oli julge ja silmapaistev. Olen uhke Eesti noorte üle, kes on niivõrd osavõtlikud ja edukad,“ ütles FLEX Eesti programmjuht Greete Palksaar. Küsisime lisaks, millega tegu on.

Miks on välismaal õppimise kogemus oluline? Euraasia ja Euroopa noored saavad selle võimalusega jälgida ja kogeda Ameerika elu koolis ja kodus ning seeläbi suureneb riikidevaheline vastastikune mõistmine. USA valitsus tunneb vajadust pakkuda tähendusrikkaid ja silmaringi avardavaid võimalusi noortele inimestele.


Millise programmiga ja kui kaua tegutsenud programmiga on FLEXI puhul tegemist?
Tänavu jookseb programmil 24. aasta ning FLEX on laienenud uutesse riikidesse, nagu Eesti, Läti, Leedu, Montenegro, Poola, Rumeenia ja Serbia. Programmi saavad kandideerida Armeenia, Aserbaidžaani, Eesti, Gruusia, Kasahstani, Kõrgõzstani, Läti, Leedu, Moldova, Montenegro, Poola, Rumeenia, Serbia, Tadžikistani, Türkmenistani ja Ukraina kodakondsusega õpilased.

FLEXi programmi administreerib USA välisministeeriumi hariduse- ja kultuurivaldkonna komisjon (ECA). Sel aastal annab FLEXi programm välja umbes 855 stipendiumit keskkooliõpilastele üle Euraasia ja Euroopa.

Mis on teie eesmärgid ja unistus? FLEXi programm arendab rahvusvahelist suhtlust Euraasia ja Euroopa ning USA vahel, andes õpilastele võimaluse:

- õppida mõistma Ameerika ühiskonda, inimesi, väärtusi, kultuuri, mitmekülgsust ja tolerantsust erinevuste suhtes;

- luua kauakestvaid piirideüleseid sõprussuhteid;

- tutvustada ameeriklastele oma kodumaad ja selle kultuuri;

- jagada hiljem FLEXi programmi vilistlasena teistega oma kogemusi ja õpitud uusi teadmisi.

Loodame, et see võimalus pakub neile õpilastele tulevikus rohkem võimalusi kodus, tööl ja rahvusvahelistes suhetes. Koostöö loeb nii üksikisiku kui ka riikidevaheliselt. On oluline, et noored üle maailma saaksid teineteise päritoluriikidest teada nii palju kui võimalik.

Ameerikasse lendasid tänavu:


1. Madli Noorkõiv, Võru Gümnaasium

2. Gerda Metsma, Võru Gümnaasium

3. Katriina Gorjunov, Hugo Treffneri Gümnaasium

4. Elis Õunapuu, Hugo Treffneri Gümnaasium

5. Marke Mark, Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasium

6. Keiron Golding, Viljandi Gümnaasium

7. Katre Vahter, Rocca al Mare Kool

8. Vlada Šolohhova, Jõhvi Gümnaasium

9. Käbi Kreisman, Kiviõli 1. Keskkool

10. Karine Veersalu, Rapla Ühisgümnaasium

Informatsiooni programmi kohta leiab rahvusvahelise programmi kodulehelt ja Facebooki lehelt: FLEX Estonia


 

esmaspäev, 15. august 2016

Iga kool on kogukonnakool, kui ta nii otsustab

Huvitav Kooli Arvamusfestivali aruteluteema oli „Kas Mustamäe kool on kogukonnakool?“ Intrigeeriva ja kujundliku pealkirja all pidasime silmas suurt kooli pigem anonüümses keskkonnas. Tahtsime teada, kas kogukonna kaasatus suure kooli ellu ja kooli kaasatus seda ümbritsevasse kogukonda on eesmärk omaette? Mida kogukonnakool tähendab ja kuidas kogukonna seotust kooliga saavutada?

Kokku arutlesid vihmasel laupäeva hommikul nende küsimuste ligi 40 inimest. Tegelikult sai iga arutelugrupp oma küsimused ise välja mõelda, aga kes need inimesed olid? Väikeste ja suurte koolide juhid, õpetajad, hariduseksperdid, õpilased, sotsiaalpedagoogid, lapsevanemad ja teised huvitavad, targad ja ilusad inimesed. Arutelugrupid otsustasid lahata erinevaid küsimusi: miks üldse peaks üks kool olema kogukonnakool? Kas see on parem kui olla lihtsalt kool? Kes moodustavad kooli jaoks kogukonna? Mis teeb koolist kogukonnakooli?

Jah, kogukonnakool olla on parem kui tavaline kool, leidsid enamik kokkutulnud arutlejatest. Miks? Tuleb lähtuda lastest. Neil on turvalisem ja parem, kui nende jaoks on olemas ühte jalga astuv tugimeeskond. Kooli ja kodu usalduslik suhe loob selle meeskonna. Turvaline keskkond aitab lastel sotsialiseeruda. Kogukonnakool õpetab suhtlema ja sedagi, et inimsuhted on elus kõige olulisemad (see on teaduslikult tõestatud) ning neid tuleb hoida. Samuti tähendab kogukonnakooliks olemine, et igasuguseid ressursse on rohkem, aga ka jaotatud vastutus ja n-ö sotsiaalne kontroll, sest terve küla kasvatab last.

Arutelugrupi joonis, mis kujutab kogukonnakooli vs kahte tavalist
Mis juhtuks, kui kool võtaks ise vastu väljakutse olla kogukonnakool? Üks grupp leidis, et ega keegi teine ei saagi seda kooli eest teha. Hakkajad noored näiteks õpilasesindus on väga võimas ressurss kaasamiseks ja kogukonna sidumiseks, mida kool saaks kasutada. Kuid enne tuleb aru saada, miks kaasata? Muutused liiguvad seestpoolt väljapoole – kogu koolipere peab kogukonna lõimimise vajadust mõistma. Sellisel juhul hakkab sõna levima nii õpetajatelt, lastelt, ülejäänud koolipere suust. Kolmandaks saab koos kogukonnaga tehtavad tegevused õppekavaga siduda – see ei ole asi iseeneses või lisamure aga orgaaniline protsess, kui on olemas tahe.

Milline on kogukonnakool?
- kaasaja
- avatud
- mitmekülgsete võimalustega
- annab tuge täiskasvanutele
- huvitav
- selle kooli omavalitsuses kasvab heaolu, sest tehakse koostööd
- kool kui kohaliku elu arengumootor

Ühe arutelugrupi visualiseering
Miks lapsel peab olema mitu identiteeti nagu eraldi kooli ja kodu laps, kui võiks olla üks terviklik laps. Kogukonna moodustavad ühiste huvidega inimesed – mõttekaaslased, aga kui lapsevanem ei tunne sidet kooliga, siis niisama see tunne ei teki – selleks tuleb midagi teha ja selleks on kõigepealt vaja kooli tahet. Tahet teha koostööd ettevõtete, asutuste, vilistlaste, kohalike elanike ja ennekõike lapsevanematega. Lokaalsus kogukonna määratlemisel ei ole kõige olulisem tegur – oluline on ühine huvi, eesmärk, mõtteviis ja tahe. Kool loob sillad ehk aluse koostööks, sest lapse areng ja koostöö kogukonnaga on omavahel seotud.

Miks koostöö kogukonnaga ikkagi oluline on:

- Luuakse ühine väärtusruum
- Õpitakse ja õpetatakse koostööd tegema ning laste sotsiaalsed oskused paranevad
- Tekib meie-tunne
- Õpitakse koos probleeme lahendama st ühe laua taga
- Infoliikumine paraneb
- Õpetajal on tuge
- Õpilaste hääl on kuuldavam
- Haridustasemetevahelised sidemed on tugevamad
- Laps on eluks paremini ettevalmistatud omades elulisemat haridust ning olles haritum
- Kasvatatakse vastutustundlikud kodanikud

Kogukond
Miks see siis ei toimi? Kogukond on passiivne ja inimesi on raske kaasata, jõudsid mitmed arutlejad järeldusele. On harjutud sellega, et koolielu on perest eraldiseisev. Samas nähakse siin probleemi, kui kodu ei tea, mis koolis toimub, sest info ei liigu.

Viidati ka võimalikele ohtudele: kas pole vähem probleeme, kui kogukonda on vähem kaasatud kooli tegevustesse, sest mida rohkem arvamusi, seda rohkem läheb aega ja vaeva nendega tegelemiseks ning kes lõppkokkuvõttes ikkagi vastutab?

Kool pelgab liiga aktiivset lapsevanemat, kes pidavalt õppimisse sekkub. Äkki ilma selleta saaks palju kiiremini ja loovamalt tegutseda? Avatus ja suhted ei ole eesmärk omaette, leiti ühes grupis. Kui lapsevanem ei käi koolis, siis see ei tähenda, et ta ei ole kogukonnaliige. Kui ta tahab omaette tegutseda, siis laseme tal seda teha, arvati samuti. Kogukonnakool võtab vastutuse kehtestada ka need reeglid, kuidas koolile ja õppetööle tagasisidet antakse ja see süsteem toimub. Lapsevanemad ei saa nõuda, et midagi nende taktikepi järgi pidevalt muudetakse. Nad peavad teadma, kus neil on sõnaõigus ja kus mitte, aga samas ei tohi tunda, et on kõrvale jäetud.

Olgu, hakkame kaasama, aga mis siis saab, kui keegi ei arva, et kogukonnakooliks hakkamine on hea mõte? Leiti ka, et kogukond võib olla ka kahjulik, kui selle sees hoitakse liialt omasid. Vahest varjatakse ka mõnda halba teguviisi nii? See tuleb hariduse kvaliteedi arvelt.

Mida kogukond koolilt ootab?
Vanemad ootavad seda, et lapsed saaksid hea hariduse. Samuti oodatakse, et kool õpetaks eluks vajalikke oskusi ehk uue õpikäsituse rakendumist ning seda, et koolis oleksid tööl avatud ja pühendunud õpetajaid, kes armastavad oma tööd. Lapsevanemate jaoks on veel oluline, et kool kannaks nendega ühiseid väärtuseid ja nii nemad kui ka õpilased saaksid olulistes küsimustes kaasa rääkida.


Ümbruskond võib mõelda, et kool ei puutu neisse nii kaua, kuni keegi ei lärma ega suitseta nende õuel. Teisalt soovivad nad ehk kooli ruume teinekord kasutada? Ümberkaudsed asutused sooviksid ehk oma tegevusi tutvustada? Mõned neist tunnevad ka sotsiaalset vastutust ning soovivad haridusse panustada. Aga mida lapsed tahavad? Ikka põnevat ja huvitavat kooli ja head pereelu.

Mida kogukond pakkuda võib?
Kohalikud asutused õppetööks materjale: paber, riidetükid, puit jne. Aga miks mitte ei võiks kooli külastada kohalik rõivadisainer? Äkki saaks kogukond lisaks materiaalsele panustada ka partnerlusega, aja ja inimressursiga. Kohalik pensionär saab koolihoovi koos lastega lilli istutada? Üle 60-aastased kohalikud elanikud on kasutamata potentsiaal koolielu rikastamisel. Näiteks sellega, kui nad aitaksid abiõpetajatena tunde läbi viia või saadaksid algklasside lapsi koju. Kohalik sportlane võiks aga kehalise tunnis oma alast, selle võimalustest, filosoofiast ja füsioloogiast rääkida. Samuti kohalik muusik või keelefiloloog, tegelikult kes iganes – kõik saavad kooliellu oma kogemuste, teadmiste ja oskustega panustada. Miks mitte aidata organiseerida ekskurssioone, teisi külastusi ja õpilaste tegevusi-toimetusi? See kõik tähendaks õpet, mis on praktiline, huvitav ja põnev.



Teiste arutlejate visualiseering
Arutelu tulemusena leiti, et iga kool on kogukonnakool, kui ta nii otsustab. Selleks peavad kool ja kogukond kandma samu väärtusi ja jagama samu huve. Igal kogukonnaliikmel peaks olema võimalus kooli panustada, kuid muudatus selleks algab koolist. Kool on kogukonna nägu ja vastupidi. Leiti ka, et klassijuhtaja saab olla kodu ja kooli vahelise lülina siin võtmetegur ning aidatakaasata ka kogukonda. Klassijuhataja võiks olla koolijuhi poolt veel enam tunnustatud ülesanne ja ametikoht.

Õhku jäid küsimused, kuidas murda müüte nagu see, et kogukonnakool saab olla ainult väike külakool? Kuidas luua kogukond mitmekeelses keskkonnas? Mis liidaks lõhutud kogukonda? Kust kogukonna kaasamisega pihta hakata? Küsimusi, mida edaspidi arutada, jäi ka peale poolteist tundi veel terve aastajagu.

laupäev, 13. august 2016

5 ideed, mida koos kogukonnaga koolis teha


Panime kirja viis praktilist ideed, kuidas koos lapsevanemate, kohalike elanike, ettevõtete, asutuste või vilistlaste kaasabil midagi koolis ära teha, aga need on vaid mõned üksikud näited kõikide võimaluste laiast paletist. See näitab, et kogukonnana ja kogukonnaga saab teha kõike, mis vajalik ja soovitud ning millest on võib-olla isegi unistatud, sest koos jõuab ikka kaugemale.

1. Koolivormi ja vanade raamatute või mänguasjade veimevakk
 

Lapsed kasvavad mühinal. Samal ajal kui osadele õpilastele jääb koolivorm väikseks, vajavad teised number suuremat? Miks mitte meisterdada tööõpetuse tunnis lapsevanemate abil veimevakk, kuhu isad-emad saavad kasutuseta seisva koolivormi viia. Samamoodi võivad nad sealt sobiva numbri asemele leida.

Sama võib mänguasjade, raamatute, korralike riiete ja jalanõudega teha. Šveitsi õpilased meisterdasid sellised vihmakindlad lelude vahetamise kastid ümberkaudsete majade aedade külge. Nüüd käivad lapsed kokkulepitud päeval nädalas vaatamas, kas neile leidub mõni uus ja põnev asi ning lapsevanemad säästavad taas kopika.

2. Kohvihommikud, -lõunad või õhtud
 

Kutsu lapsevanemad kokku kohe, kui koolis või selle ümbruses on mõni kõiki puudutav muudatus toimumas. Näost-näkku suhtlus on efektiivsem, kui ükskõik, milline teine viis. Kasuta seda ja kutsu nad kokku kasvõi kahekümneks minutiks, et saaksite koos arutada, mida selles olukorras teha. Näiteks kutsus Šveitsis üks koolidirektor kõik lapsevanemad kooli, kui koolist mõnesaja meetri kaugusel avati pagulaskeskus. Koos arutati võimalikud ohud läbi ja lepiti kokku, kuidas käitutakse – ei mingit paanikat ega meediakära, elu läks turvaliselt edasi.

Sa muretsed, et sul ei ole sellisteks pidevateks kohtumisteks ressursse? Kooli lähedal asuv pagarikoda kindlasti aitab, kui oled nõus saalisolijatele mainima, kust värsked pirukad pärit on. Äkki saad ka nende bänneri või plakati kohtumise seinale panna? Läheduses pagarikoda pole? Aga järsku on mõni Sinu kooli lapsevanematest pagar või omab kohvikut? Uuri maad ja leia võimalus, et lapsevanematega tihti näost-näkku suhelda.

3. Võrgustikupõhine õpe 

Õpetaja on siin moderaatori rollis ja lapsed kujundavad ise oma soovidest ja huvidest lähtuvalt koolitunnid. Sellist kursust kavandab praegu Tagasi Kooli meeskond koos tegevõpetajatega. 7.-12. klasside õpilastele sünnib karjääriõpetuse ja ettevõtlikkuse valikkursuse mudel, kus kursuse sisu loovad ja korraldavad õpilased ise. See tähendab, et õpilased ise kutsuvad tundidesse erinevate eluvaldkondadega tegelevaid külalisõpetajaid - kes just neile endale enim huvi pakuvad. Lisaks koolitundidele saavad õpilased leppida nendega kokku töövarjutamisi, ekskursioone ja muid koostöövorme, mis nende õppimist toetavad. Vaata lähemalt #õpilastejuhitudõpe

Seda saaks teha igas ainetunnis, iga õpetaja oma koolis. Palu näiteks õpilastel kehka tundi kutsuda kohalik sportlane, aita neid või kutsu ise. Lisaks harjutustele räägib ka selle ala füsioloogiast, filosoofiast, ohtudest ja võimalustest. Kutsuge kohalikud veebidisainerid arvutitundi andma, ühiskonnaõpetuse tundi omavalitsuse töötaja ja inimeseõpetusse kohalik arst. Las võrgustik õpetab ning lapsed saavad tugevama kokkupuute nii erinevate elukutsete kui ka kogukonnaga.

4. Lapsevanemate korraldatud klassiõhtu
 

Mõni lapsevanem oskab plaati keerutada, teine häid ja tervislikke snäkke valmistada, kolmas on õhtujuhtimises tugev ning neljas omab ägedaid ruume, kus lastele üks tõeliselt meeldejääv klassiõhtu korraldada. Olgu neil programmi, lõbus ja tore ning äkki saavad nemadki ettevalmistustega aidata? Aga kohalikud elanikud?


5. Koolihoovi või maja ümbruse korrastamise talgud
 

Talgude raames saate koos kogukonnaga kaubaalustest teha toole ja kaablirullidest laudu, kus saab õuesõpet korraldada. Täpselt nii tegi Tallinna Saksa Gümnaasium. Miks mitte teha käepärastest vahenditest ka pinksilaud või minigolfi ala? Miks mitte mõelda teistegi vabaõhumängude peale, mida lapsed saaksid vahetunni ajal mängida ja nii ka rohkem liikuda? Samamoodi saab ehk kooli äärde luua kooliaia, kus lisaks ilutaimedele võiksid kasvada ka salatilehed ja muu söögikõlbulik? Variante on palju ja nende ellu viimine pole keeruline, kindlasti mitte koostöös.

Selle nimel, et tagada lastele oma elukohas ja kogukonnas hea haridus ning mitmekülgsed võimalused eneseteostuseks oleme kõik nõus natukene panustama. Jah? Ja koostöös tehtu on alati toredam, ägedam, õpetlikum. Koos on kergem. Koos jõuab kaugemale, kui ainult osata koos toimida. Kuidas saavutada see keskkonnas, kus inimesed on pigem anonüümsed, sest ümberkaudsetes kortermajades on sadu, võib-olla tuhandeid elanikke, keda tuntakse vaid nägupidi kui sedagi ja teineteisega ei suhelda, sest lihtsalt väljakujunenud. Vaatame, kas meil õnnestub mõned ideed Arvamusfestivalilt saada.



Arvamusfestivali arutelu

„Kas Mustamäe kool on kogukonna kool?“


Laup, 13. august kell 10.00-11.30

Väärtuspõhise hariduse alal

Huvitav Kool arvab, et kogukonna kool võib olla iga kool, ükskõik kui väike või suur. Miks mitte Mustamäe, Annelinna, Männimäe või ükskõik milline teine kool? Kogukonnakool – see tähendab vastastikkust koostööd kooli, lapsevanemate, kohalike ettevõtete, asutuste, vilistlaste ja teiste hariduse sõprade vahel. Kas kogukonna kaasatus kooliellu ja kooli kaasatus kogukonda on eesmärk omaette? Kuidas sellist seotust suures koolis saavutada? Nende küsimuste üle murrame arutelugruppides üheskoos pead.

Arutlevad:
Teleajakirjanik, produtsent ja saatejuht Tuuli Roosma​,
Noored Kooli​ tegevjuht Kristi Klaasmägi​,
Tallinna Ülikool​i doktorant ja välisministeeriumi diplomaat Taavo Lumiste,
Oru põhikooli õpetaja ja Õpetajate Ühenduste Koostöökoja juhatuse esimees Krista Saadoja​,
Vabakutseline meediakonsultant Maris Hellrand​,
Kehra Gümnaasium​i direktor Kaido Kreintaal,
Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse tegevjuht Heidi Paabort​,
Tallinna 32. Keskkool​i direktor Maarja Merigan,
Kalamaja Avatud Kool​i tulevane juht Helen Sabrak​,
Tallinna Õismäe Vene Lütseum​i direktor Rita Juhanson,
Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid​,
Tartu Ülikool​i üliõpilasaktivist Liina Hirv​,
Tallinna Kuristiku Gümnaasium​i direktor Raino Liblik,
Gaia Kool​i direktor Marit Otsing​,
Muraste Kool​i direktor Priit Jõe​,
Kiviõli I Keskkool​i direktor Heidi Uustalu​,
Viimsi Keskkool​i direktor Karmen Paul​,
Konguta Kool​i direktor Liina Tamm,
Tallinna Ühisgümnaasium​i direktor Mehis Pever,
Kadrioru Saksa Gümnaasiumi direktor Imbi Viisma,
Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur​,
Järveküla Kooli direktor Mare Räis,
Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane Pauliine Põldmaa,
Tallinna Saksa Gümnaasiumi õpilane Anna-Liisa Merilind,

Tallinna Reaalkooli värske vilistlane Kristiina Paju,
Tallinna 21. Kooli värske vilistlane Kristjan Erik Liive,
Lasnaidee/Ласнаидея​ juhatuse liige ja sotsiaaltöötaja Maarika Masikas​,
Tallinna Ülikooli Haridusinnovatsiooni keskuse arendusspetsialist Maarja Hallik,
Sihtasutus Viljandi Hariduse Arengufond​i juhataja ja TLÜ haridusteaduste instituudi noorsootöö lektor Urmo Reitav​,
Väätsa vald​ vallavanem Lauri Läänemets​,
Tallinna Pae Gümnaasium​i ajalooõpetaja Pavel Alonov,
Vabaühenduste Liidus kogukonnapraktika eestvedaja Aljona Galazan,
Õpetaja ja Tagasi Kooli projektijuht Laura Komp ja teised.
Arutelugruppe toetab, suunab ja kokkuvõtteid teeb Noored Kooli vilistlane ja Tagasi kooli​ projektijuht Kerttu Sepp​.

Korraldaja: Huvitav Kool

Artikli autorid: Huvitava Kooli kommunikatsiooni inimene Helena Tamm, välisministeeriumi diplomaat ja Tallinna Ülikooli doktorant Taavo Lumiste

kolmapäev, 10. august 2016

Üks terviklik laps või kooli ja kodu oma eraldi?

Artikli autor Maarja Hallik, TLÜ haridusinnovatsioonikeskuse arendusspetsialist
Olen proovinud viimastel nädalatel enda jaoks saada selgemat pilti kooli ja kogukonna vahelisest koostööst ning sellega seoses juhtusin lugema Clay Forsbergi blogi. Clay ei jää oma kriitikas napisõnaliseks: tema sõnul on koolis toimuv kogukonnast liialt eraldatud ning selle tulemusena kasvavad kogukonnast ‘võõrdunud’ noored, kes ei oska ega taha kohalikku arengusse hiljem panustada, ega tea ka, mida kogukond neile pakkuda võiks. Nõrgad sidemed kogukonnaga (kuigi põhjuseid on ka teisi, nt. majanduslikud) viivad tihtipeale selleni, et noored lähevad ära või ei tule pärast ülikooli lõpetamist enam tagasi - see mõjutab eriliselt maapiirkondi. 

Clay seisukoht võib tunduda üsna äärmuslik, kuid see pole päris alusetu. Peale piirkondlikku arengu toetamise on kogukonna kaasamine oluline ka mitmel teisel põhjusel (Sanders, 2006; Ungar, 2015; Umholtz, 2013 jt). Mis on need põhjused, miks kogukonna kaasamine kooli ellu on vajalik ning mida koolid selle arendamiseks saavad ette võtta? 



Kool kogukonna kontekstis
Alustuseks tasub ära märkida, et kool pole maailmast eraldatud ning sidemed ümbritsevaga eksisteerivad ka siis, kui ‘kaasamine’ kooli poolt jääb vaid formaalsele ja minimaalsele tasemele. Olgu siis tegu koolihoone hooldusega kohaliku firma poolt, laste kooli toomisega vanemate poolt, kogukonnas asuva ujula kasutamisega, kohaliku omavalitsuse määrustega, külaseltsi sooviga kasutada kooli ruume vms-ga. Siinkohal mõistame kogukonnana kooli läheduses asuva ja seda füüsiliselt mõjutava või kasutava populatsioonina – lapsevanemad, kooli läheduses olevad ettevõtted jne.

Kogukonda võib piiritleda ja määratleda aga erinevalt. Üks väga hea ülevaade kogukonna mõistest koos soovitusliku kirjandusega asub siin. Laiemas kontekstis võime kogukonnana käsitleda riiklikku ja isegi globaalset tasandit ning tõdeda, et sidemed kooli ja kogukonna vahel on ideoloogilised, majanduslikud ja sotsiaalsed. Näiteks mida õpetada, kuidas rahastada, millised seadused mõjutavad noorte võimalusi, millised lapsed käivad millises koolis jt otsused tekitavad kirglikku arutelu; lähiajaloo sündmused, trendid ja viimase aja tehnoloogilised saavutused peegelduvad ka kooli igapäevaelus. Kool on igas mõttes ühiskondlik ja kogukondlik projekt. Ning ehk on kooli eesmärk üldse kogukonda luua (vt Dewey, Freire, Greene, Anderson jt)?

Milleks siis eraldi ‘kaasata’? Milleks koostööd teha?

Kuigi kool on mõnes mõttes niigi ühiskondlik/kogukondlik projekt, püüavad koolid kogukonda ka teadlikult kaasata (kaasamise ja koostöö tasandeid selgitavad hästi Valk & Ress, 2016, lk 13). Näiteks USAs on levinud kogukonda kaasav/teeniv õpe (service learning – ingl. k) ning ka Eesti koolidele pole koostöö kogukonnaga, sh lapsevanemate, ettevõtete, ja teiste asutustega võõras.


Siinkohal tasuks mainida kindlasti Huvitava Kooli mõttekodasid. Sellegipoolest on paljudel koolidel soov ‘kogukonda’ veel paremini kaasata ning nagu haridusuurijad kinnitavad, siis on meil selles arenguruumi (Sanders, 2006; Ress & Valk, 2016). Ka Eesti haridusstrateegia sõnastab ühe peamise väljakutsena liikumise arengu- ja koostöökeskse õpikäsituse poole (Elukestva õppe strateegia, 2014). Miks? 

Tõepoolest, on leitud, et kogukonna kaasamine kooli ellu on vajalik ja kasulik (Sanders, 2006; Ress & Valk, 2016, Sheldon & Epstein, 2014, et al). Toon välja kolm minu arvates olulisemat põhjust:

lapse/noore arengu toetamine;
õppetöö mitmekesistamine ja päris eluga sidumine;
kohalik ja regionaalne areng.

 
Väljatoodud põhjusi ei saa ilmtingimata teineteisest eraldada – õigupoolest on need kõik omavahel lähedalt seotud. 




Partnerlussuhte puudumisel on laps justkui jagatud kaheks - “kooli lapseks” ja “kodu lapseks” -, kuid tegelikult on meil üks terviklik laps, kes veedab aega nii koolis kui ka kodus, vanavanemate juures kui ka huviringis, ning kelle arengut kõik need keskkonnad mõjutavad (Epsetein, 2010). Lapse arengut tuleb käsitleda tervikuna (Kochhar-Bryant & Heishman, 2010). Siinkohal sobib meenutada tuntud Aafrika vanasõna: lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Brendan O’Keefe võtab kooli ja kogukonna koostöö olulisuse lapse arengu seisukohalt kokku nii: kui kogukond, lapsevanemad, ettevõtted jt tulevad kokku, et õppimist toetada, siis noorte õpiedukus paraneb, nad püsivad koolis kauem (väljalangevus vähendamise kohta loe Sheldon & Epstein, 2004) ja koolirõõm suureneb (2011). 



Sellel on erinevaid põhjuseid. Esile tasub tõsta tõsiasja, et peale erinevate ressursside, mida kogukond võib pakkuda (olgu see materiaalne või sotsiaalne), tehakse kogukonnaga koostöös tavaliselt ‘huvitavaid’ asju, millega ei kaasne tavapärane akadeemiline pinge. Näiteks korraldatakse piknik, spordiüritust, käiakse teatris, tehakse korrastustöid, kutsutakse ‘külalisõpetajaid’, minnakse töövarjuks vms, mis tekitab laste jaoks positiivseid emotsioone, millega kooli ja õppimist seostada (Kochhar-Bryant & Heishman, 2010). Kui laps suudab oma kogemusi tervikuna ja päris eluga seostada, enda jaoks mõtestada (Miks ma midagi teen?), tunneb end kogukonna osana ning näeb, et ka temal on väärtus ja võime midagi teha, kuhugi panustada, siis nendel positiivsetel emotsioonidel on tavaliselt ka positiivne mõju üldisele õpiedukusele (McGeehan, 2010). Kuid võib-olla on ‘õpiedukusest’ veel olulisem lapse sotsiaalsete oskuste, eneseteadlikkuse ja ettevõtlikkuse kasv? 




Koostöö kogukonnaga laiendab oluliselt võimalusi õppimise mitmekesistamiseks ja päriseluga seostamiseks ning erinevate üldpädevuste arenguks. Tihtipeale tähendab see eksperimentaalset ja projektipõhist tegevust kogukonnas või koolist väljas ning seosed ettevõtlikkuse/ettevõtlusõppega, jätkusuutlikku arengu haridusega, kodanikupädevuste ning teiste oluliste üldpädevsute ja läbivate teemadega on ilmsed (Sobel, 2004). Eelnevalt välja toodud positiivsed mõjud lapse arengule võib kindlasti tõlkida kogukonna üldiseks majanduslikuks ja sotsiaalseks heaoluks – koostöös ettevõtetega panustatakse tulevasse tööjõudu ja innovatsiooni; kogukonna ühiste tegevuste läbi tekib dialoog, luuakse ühist kultuuri, lahendatakse ühiseid probleeme ja pannakse alus aktiivsele kodanike osalusele demokraatias.

Sellegipoolest pole taolise õppeprotsessi planeerimine ja läbiviimine alati lihtne - see vajab ressursse, aega, partnerlussuhete loomist, õpiprotsessi disainimist. Umholtz toob näiteks eriliselt välja kriitilisele refleksiooni olulisuse – vastasel korral ei ole õppimine nii tõhus (vt Umholtz, 2013). Minu järgmises artiklis vaatan lähemalt erinevaid kogukonna ja kooli koostöö näiteid ning uurin põhjalikumalt projektipõhise õppe seostamise võimalusi kogukonna (sh kohaliku ja globaalse) arenguga service learning ning teiste sarnaste lähenemiste näitel.


Maarja töötab Tallinna Ülikooli Haridusinnovatsiooni keskuses arendusspetsialistina ning on kirglik kõige suhtes, mis puudutab haridust, innovatsiooni ja jätkusuutlikku arengut. Küsimused ja kommentaarid võib saata aadressile maarjah@tlu.ee 



Kasutatud kirjandust

Epstein, J. L. (2010). School, Family, and Community Partnerships: Preparing Educators and Improving Schools (2). Boulder, US: Westview Press. Retrieved from http://www.ebrary.com

McGeehan, J. (2001). Brain-compatible learning. Green Teacher, Spring, 7-12

Kochhar-Bryant, C. A. & Heishman, A. (2010). What does it mean to educate the whole child?. In Effective collaboration for educating the whole child (pp. 1-34). Thousand Oaks, CA: SAGE Publications Ltd. doi: 10.4135/9781452219295.n1

O’Keefe, B. (2011) 5 Steps to Better School/Community Collaboration. Edutopia, retrieved from: http://www.edutopia.org/blog/school-community-collaboration-brendan-okeefe

Umholtz, J. (2013) Re-engaging Youth through Environmental-based Education for Sustainable Development, retrieved from: http://www.jsedimensions.org/wordpress/content/re-engaging-youth-through-environmental-based-education-for-sustainable-development_2013_05/

Ungar, M. (2015) The End of Rural Communities: Why Young People Leave. Psychology Today, retrieved from: https://www.psychologytoday.com/blog/nurturing-resilience/201511/the-end-rural-communities-why-young-people-leave 


Ress, K. & Valk, A. (2016). Rõõmuga kooli. Kodu ja kooli koostöö käsiraamat. Tartu Linnavalitsuse haridusosakond. Tartu: Greif. https://www.entk.ee/riskilapsedjanoored/wp-content/uploads/2014/08/roomuga-kooli_sisu_naidis-ok- 1.pdf.

Sanders, M. G. (2006). Building school-community partnerships: Collaboration for student success. Thousand Oaks, Calif.: Corwin Press.

Sheldon, S. B; Epstein, J. L. (2004) Getting Students to School: Using Family and Community Involvement to Reduce Chronic Absenteeism. School Community Journal 14.2 39-56, retrieved from: http://search.proquest.com/openview/82f9654345b9e1bfb4f5a53f84d66ba2/1?pq-origsite=gscholar

Sobel, D. (2004) Place-based Education: Connecting Classroom and Community. Nature and Listening. Retrivieved from: http://www.antiochne.edu/wp-content/uploads/2012/08/pbexcerpt.pdf

Wolfe, P. (2006), The role of meaning and emotion in learning. New Directions for Adult and Continuing Education, 2006: 35–41. doi:10.1002/ace.217

Youth empowerment, education, employment key to future development (2015), UNFPA, retrieved from: http://www.unfpa.org/news/youth-empowerment-education-employment-key-future-development

http://infed.org/mobi/community/