Tiiu Kuurme: Õppimise mõistmisest (1.osa)

Tiiu Kuurme. Foto: opleht.ee

Kooli huvitavamaks muutmine sõltub väga palju sellest, kuidas me õppimist mõistame. Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme on kirjutanud artikli „Õppimise mõistmisest“, kus ta selgitab eri viise õppimise olemusest arusaamiseks ning tutvustab nii ajaloolisi kui tänapäevaseid levinumaid õpikäsitusi. Täna avaldame artikli esimese osa.





I Õpikäsitustest ja õppimise käsitlemisest 

Kõigist meile tuntud olendeist on kõige kummalisemas seisus inimene – talle on sündides kaasa antud ühtaegu nii vähe ja teisalt nii palju. Vaistud, mis aitavad neljajalgsetel tulla enese ja ümbrusega toime üsna ruttu, inimesel peaaegu puuduvad. Teisalt avab see inimesele suurimad võimalused kui kellelegi iganes – õppida, areneda, kujundada oma individuaalne originaalne elurada, jääda ellu ka võimatutes oludes. Inimese õpivõime on hämmastav, õpitahe kõikuv ja õpioskused saanud ise õppimisväärsuseks. Tsivilisatsioonide arenedes on inimtekkeline maailm ehk kultuurid ja ühiskond muutunud järjest keerulisemaks, ent iga laps alustab taas algusest. Sotsiaalselt ja globaalselt keerulistes oludes tuleb õppida teisiti ja võrreldamatult rohkem. Noore inimese käekäik hakkab sõltuma muule lisaks ka sellest, kuidas on eelnevad generatsioonid mõistnud õppimist. Õppimisest enesest on saanud võtmeküsimus inimkonna säilimises ja arenemises, niimoodi sõnastas kõigi globaalprobleemide ainsa lahendustee Rooma Klubi 1960-1970. aastail, pakkudes välja ka kontseptsioone õppimise mõiste avardamiseks ja uuendamiseks.

Õppimis- ja õpetamispraktikad muutuvad visalt

Viisil, nagu on mõistetud õppimist, juhatatakse laps kokkupuutesse kultuuride varamuga, eluks oluliste oskustega, omaenese vaimsete ressurssidega. Õppimis- ja õpetamispraktika on lapse elu tegelikkus, milles omakorda kujuneb tema arusaam õppimisest. Kogemused õppimisprotsessist ja arusaam õppimisest ei mõjuta üksnes asjaosaliste eneste õpisuutlikkust, vaid inimsaatusi ja ühiskonna käekäiku laiemalt. Neist on kujunenud viis suhestuda probleemidega: kas siis näiteks julge, aktiivne, mõista tahtev või alalhoidlik-kuuletuv. Kuigi arupidamised õppimise üle said alguse juba mõned sajandid tagasi, on õppimise tegelikku praktikat kujundanud olud, milles inimesed elanud ja elavad ka praegu, seega mitmed sotsiaalselt tingitud mustrid. Üks kooliga kaasnevaid mõistatusi on kooli õpetamispraktikate aeglane muutumisvõime. Ka taasiseseisvunud Eestis, kus väga kiired muutused on ühiskonnas toimimise põhimõtted viinud sootuks teistele alustele, on nagu ilmasammas jäänud püsima vana hea kooli ammused enesestmõistetavused. Miks õppimine koolis ei muutu ja miks ta üldse muutuma peaks? Rohketes analüüsides on leitud, et paljude põhjuste seas (üheks neist nt positivistliku teaduse võidukäik) on asi ka kooli enese nn süvagrammatikas ehk automatiseerunud normistikus säilitada stabiilsus kõige kiuste (rahvakeeli on see ka õpetajate mugavuseks loetud). Süvagrammatikana on teaduses mõistetud nähtamatult mõjuvat jäigastunud reeglistikku, mida loetakse ilmingu olemuslikuks jooneks. Ent sellisena on kool põhjustanud rahulolematust ühiskonnas ennegi, eriti tööandjate seas, ja seda mitte üksnes nüüd, vaid ka nt 19.saj. teise poole Ameerikas. Inimesed, kelles õpingute jooksul lämbub algatusvõime, julgus ja originaalsus, ei suuda kanda edasi ühiskondlikke arenguid ega võtta vastutust.

Uue iseseisvuse aastakümned on viinud eesti kooli muutuste lävele: vanamoodi enam ei saa. Kuidas oleks uutmoodi? Eesti koolidiskursuses on mõiste uus õpikäsitus. Käsituse mõiste tähistab keeleliselt arusaama: mis on minu/meie jaoks õppimine? Võttes arusaama (käsituse) käsitlemiseks, tähendaks see lähemat vaatlust, mis õppimisse kuulub. Mida seame eesmärgiks, mismoodi uus õppimise viis hakkab praktikas välja nägema, milliseid tingimusi see vajaks ja millised suutmised inimeses nende muutuste tulemusel arenevad? Nii et kõigepealt küsigem, kas uus on õpikäsitus või õppimise käsitlus. See, mis tundub uus tänase Eesti tingimustes, on euroopaliku kultuuri mõistes mitu korda unustatud ja siis taasleitud vana. See on ka Eesti kontekstis taasleitud vana, sest mõtted, mis praegu tekkiva uuega seonduvad, kõlasid läbi Johannes Käisi sõnavõttude, kirjatööde ja õppematerjali ka juba 1920. ja 1930. aastail. Ent kindlasti mitte samasugusena.

Õppiva inimese kuvand

Õpikäsitus pole üksnes arusaam õppimisest. Selle eel ja selle sees on ka inimkäsitus, teadmiskäsitus, käsitused kultuurist ja ühiskonnast ning lõppeks ka see, mida kool peab suutma ehk milline inimene on haritud inimene üldisemas vaates.

Mis võiks iseloomustada inimest, kes midagi on õppinud? Selles osas valitseb erinevates õppimise käsitlustes ühine arusaam. Kõige üldisemalt iseloomustavad õppinud inimest muutused tema teadvuses: tema maailmavaatelised tähendusstruktuurid rikastuvad või asetuvad ümber, muutuvad hoiakud, väärtused, häälestus. Muutuda võivad arusaamad ja suhtumine, inimene saab nägijamaks. Siia sobiks õppimisse uurija Roger Säljö arusaam: õppimine on suuresti nii küsimus info omandamisest, oskuste ja arusaamise kujunemisest kui samas ka võimest otsustada, missugune info, oskused ja arusaamad on teatud kontekstis ja tegevussüsteemi raamides olulised. Euroopalikus traditsioonis kuulub õppinud inimese kuvandisse ka kindlasti tema võime moraalselt pädevaks toimimiseks.

Inimene õpib terviklikult, kogu oma olemusega. Õppimisprotsessis saavad puudutatud tema meeled, tunded, sotsiaalsed oskused, moraal jne. Õppimise viljaks on veel mitmesugused oskused: inimene kasutab paremini oma käsi, jalgu, meeli, intellekti. Ning ka tööriistu, sõiduriistu, instrumente, teisalt õpitakse märkama ja suunama oma tundeid ning meeleolusid, lahendama probleeme, toime tulema erinevates situatsioonides. Oma tunnetuse piire avardav inimene on ka enesekindel ja teadlikum oma minast – ta on maailma enesele kodustanud.

Õppimisse kuulub erinevate mõtlejate-vaatlejate väitel teadmiste säilitamine mälus, uute sisemiste mõistmisstruktuuride tekkimine, teatud tegevuste ja mõttemudelite automatiseerumine (sh stereotüüpsus), prognoosimisvõime, avatus uutele kogemustele. Üks kõige enam inimesega kokkukuuluv mõiste, millest algab ja millega lõpeb õppimine, ongi kogemus.

Õppimine kui kogumine ja kogemine eri kultuurides ja ajastutel

Õppimisest saab rääkida kahel viisil: kui kogumisest ja kogemisest. Koguja omandab ja talletab – teadmisi, vilumusi, tehnilisi võtteid, lugusid, suutlikkust, ja saavutab pädevused. Kogeja elab läbi, käivitab mõttetegevuse ja vastuvõtumeeled, on toimuvale ergas, samastab end sündivaga. Kogemine jätkub pärast kokkupuudet õpisituatsiooniga õppija sisemises mõtestamistegevuses, sellest saab tähendusi kandev lugu tema isikuloos. Mõistagi kogevad ka kogujad ning koguvad ka kogejad, ent peamine erinevus nende vahel on õppija häälestuses – Erich Fromm räägib teoses „Omada või olla” kahest viisist olla inimene: asju omaks tehes (tarbides) või toimuvaga koos kulgedes (elades).

Õppimine pole aga ainult inimarengu heade poolte teenistuses. Üldtuntud on näiteks mõiste õpitud abitus – inimesed õpivad mitte usaldama iseend ja oma mõistust, olema häälestatud mitte toime tulema, toetuma kõiges autoriteetidele ja ootama väljast tulevaid korraldusi. Kriitilisest kasvatusteadusest leiame mõiste negatiivne õppimine. See on seotud ühiskondlike võimustruktuuridega ehk vaikimisi koolile antud ülesandega siirdada inimesse teatud iseloomuga teadmiskogum ja seda saatvad ideoloogiad. Hea õpilane on see, kes kohaneb kõigega ega küsi liiga palju. Kriitilist suhet teadmisse ja mõtlemisoskusi sedalaadi õppimine ei eelda. Niisugust õppimise viisi saadab soorituskesksus. Loov teadmiste kasutamine erinevates olukordades ei pruugi õnnestuda, sest õpitud on võõra tahte jaoks. Vabades ühiskondades tähistatakse veel üht õpetamise ja õppimise viisi indoktrinatsiooni mõistega: see on teadmiste, uskumuste ja kujutelmade omandamine nö müütidena – ilma et avaneks õpitavate teadmiste päritolu ja nende õppimise mõte. Lihtsalt on ette nähtud ja kõik. Autoritaarsetes ühiskondades on indoktrinatsiooni-mõiste kasutamist välditud. Läinud sajandi teise poole kooli kriisikirjanduse peamine motiiv oligi sedalaadi inimarengut takistavate õppimise viiside esinemine koolide igapäevapraktikas ning selle kriitika.

Õppimise mõistmine ehk õpikäsitused on seotud erinevate mõtlemiskultuuridega kasvatusteadustes ja pedagoogikas. Kui kaugemate aegade kirjasõnal põhinevas koolis mõisteti õppimisena peamiselt tekstide äraõppimist ja nende sisu mäletamist ning kirjutamist-arvutamist, siis modernismiperioodi uuenenud arusaamad haridusest ning psühholoogiateaduse edenemine pani ümber sõnastama ka õppimise mõiste. Teisisõnu, õppimispraktikaid on määranud nii teadmiste esinemise viis (eelmodernismi aegadel elupraktikana, trükikunsti leiutamise järgselt kirjasõnana jm.) kui ka arusaam inimesest laiemalt. Viimastel aastakümnetel on Foucault` jälgedes leidnud analüüsimist võimusuhete osa õpikäsituste kujunemisel. Juba varem avastatud vari-õpe on saanud olulist sügavust läbi võimufilosoofilise vaatluse, mis määrab ära selle, mida õpitakse teadvustamatult, et säiliksid ühiskonnas välja kujunenud võimusuhted. Hirm ja kohati lubamatus kritiseerida igat liiki ülemusi on Eestis sügavalt juurdunud. Sealjuures sõna ülemus tihe kasutamine viitab, et tegu on autoritaarse suhtega, demokraatlikule suhtele viitaks sõna juht.

II osa: Levinumad õpikäsitused pedagoogika ajaloos
III osa: „Aita mul teha seda ise.“ Õppimine reformpedagoogilistes suundumustes
IV osa: Pedagoogiline maailm täna kui õppimise kodupaik