esmaspäev, 3. veebruar 2014

Kool huvitavaks eneseusuõpetuse abiga – miks ja kuidas?

Noored Kooli programmi 6. lennu osaleja ning Jüri Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Triin Toomesaar arvab, et kooli aitaks huvitavaks muuta eneseusuõpetus. 

Haridusminister Aaviksoo idee ainete mahu poolitamisest ja järelejäänud materjali praktilisemast õpetamisest on teretulnud mõtisklus – ainete (liigsuur) maht on meie haridusmaastiku üks probleemseid tahkusid, mille lihvimisega peaksime aktiivselt tegelema. Samas näen pakutud ettepaneku juures ohtu lähtuda eeldusest, et õpilastes pole seni huvi piisavalt tekitatud. Lühiajaline huvi on tõesti väliste teguritega tekitatav. Püsihuvi millegi suhtes aga peaks iga inimese sees tekkima. Väidan, et see, mis teeb konkreetse aine või koolikogemuse püsivalt huvitavaks, on meie kõigi, mh õpilaste endi usu küsimus.

Koolivälisest „pärisharidusest“ räägiti juba siis, kui ma ise veel põhikoolipinki nühkisin, ning erinevaid elektroonilisi tähelepanuköitjaid oli samuti palju. Kuigi olen praeguseks pannud kahtluse alla väga olulise osa koolides õpetatavast ja protsessi käigus kasutatavatest meetoditest, ei saa öelda, et koolis ei olnud u. 10 aastat tagasi põnev. Põnevus aga algas õpilase enda seest! Püsihuvi tekkimine sai alguse just usust, et kuuldu-nähtu oli olulisem kui mistahes teine või kolmas konkureeriv tähelepanuröövel; usust, et õpitav andis meie igapäevale midagigi tähenduslikku juurde.

Õpetajana näen, et õppimist takistab ning pidurdab ühtlasi koolirõõmu just (enese)usuprobleem. Õpilane usub, et ta ei ole võimeline lugema mõneleheküljelist katkendit, paksemast raamatust rääkimata. Õpilane usub, et ta ei ole võimeline poole tunni jooksul kirjalikult arutlema. Liiga palju õpilasi usub, et nad ei ole võimelised tunnis üldse millestki aru saama. Tõend, et minu õpetajakogemus pole ainulaadne, on haridusmaastiku kihama löönud „Üheksandikud“, kus saade-saatelt kumab läbi sarnane usuprobleem. Negatiivse uskumine sirutab oma kämblad aga ka koolivälistesse eluvaldkondadesse: abiturient usub, et tema valimissedel on mõttetu; põhikoolilõpetaja on veendunud, et Eestis lähevad lood vaid halvemaks ning kuna esimesel võimalusel lahkutakse välismaale, pole nii mõnegi aine, mh eesti keele õppimisel mõtet.

Suhtumine õppimisse muutub negatiivse(ma)ks umbes 6.-7. klassist. Sellest hetkest vajab õppematerjal enam keskendumist ja iseseisvat tööd, ent plinkiv ja pinisev meelelahutus, millele on väga lihtne anduda, pressib aknast ja uksest ööpäevaringselt sisse. Kergesti murtav enesekontroll jätab teadmistesse auke, tunnid ja harjutused muutuvad segasemaks, uute teadmiste võlu on aina raskem hinnata. Usk enda võimetesse lööb üha enam kõikuma. Järele jõudmiseks on tarvis veel rohkem keskendumist ja tugevat veendumust, et järele jõuda on üldse võimalik.

Alustagem eneseusuõpetusega näiteks algklassides ning tehkem (kooli)elu huvitavaks noorte endi sees. Viigem õpilasteni edulugusid endasse uskujate pisematestki saavutustest. Kutsugem kasvõi igasse „usutundi“ esinema erinevaid õnnelikke ja enesekindlaid inimesi. Toogem näiteid, kus ühe või teise oskuse tekkimiseks, (teadmiste) tipu vallutamiseks on tarvis järjepidevust, keskendumist ja eneseusku. Õpetagem lapsi aega ja ressursse planeerima. Andkem neile nippe, kuidas iseseisvalt ka kõige tüütumast ainest üles leida see piskugi huvitav. Kõik tunnid ei saa iialgi igaühele läbinisti põnevaks. Usk, et inimene ise on oma saatuse – ja koolikogemuse – sepp, aitab neid õpilasi, kes end täna koolist lihtsalt läbi lohistavad, et viimaks ometi teisel pool aeda asuvale rohelisele aasale pääseda. Kas seal ikka on rohi rohelisem?

1 kommentaar:

  1. Asi ei ole eneseusus, vaid huvi puuduses aine vastu. Kuidas teha aine huvitavaks, selles on küsimus.

    VastaKustuta