reede, 17. november 2017

Hariduskonverents “Heaolust õpihuvini” - Kuidas on õppimine, kool ja rahulolu seotud õpilaste meelest?

Jätkame 5.–6. detsembri hariduskonverentsi esinejate ja teemade tutvustamist. Esimese konverentsipäeva lõpetab õpilaste paneelarutelu kooliga rahulolu ja õppimise seostest. 

Koolirahulolu hinnatakse maailmas erinevate meetoditega. Eesti koolides viidi 2017. aastal läbi küsitlus, millega uuriti subjektiivset heaolu: kuidas õpilane ennast koolis tunneb, kas talle meeldib seal käia? Aluseks võeti enesemääratlusteooria, mille järgi heaolu ja teotahte eelduseks on kolm rahuldatud põhivajadust: autonoomia-, kompetentsuse- ja seotusevajadus.

Kooli puhul uuriti

  • kuivõrd õpilane kogeb, et tema valikud ja tegevused koolis sõltuvad temast endast, 
  • kuivõrd õpilane kogeb, et ta saab oma ülesannetega hakkama, 
  • kuivõrd õpilane tajub, et on kaasõpilaste ja õpetajatega lähedastes ja usalduslikes suhetes.
Vaadeldi koolielu nii sotsiaalset (nt õpetajate tegevus, õpetamisviisid, distsipliin, tugiteenused) kui ka füüsilist poolt (nt õppematerjalid, ruumid). Eraldi tähelepanu pöörati õpikäsitusele – kuivõrd õpilane saab ise aktiivselt uusi teadmisi ja oskusi luua ning kui palju ta saab õpetajalt oma arengu kohta tagasisidet.


Rahulolu-uuringu tulemused on kvantitatiivsed ja annavad üldise pildi. Paneelarutelus loodame nelja õpilase – Diana Stepanova, Annika Uibo, Hans-Hendrik Karro ja Emily Anete Puki – abiga lisada sellele üldisele vaatele värve, näiteid ja kogemusi neljast 
koolist:
  • Narva Vanalinna Riigikool on 2000. aastal tegevust alustanud õppeasutus, mis töötab keelekümblusmetoodika alusel.
  • Sütevaka Humanitaargümnaasium tegutseb aastast 1990. ning on sellega Eesti esimene eragümnaasium. 
  • Hugo Treffneri Gümnaasium on üks Eesti ajaloolistest gümnaasiumidest ja esimene, kes 1997. aastast hakkas taas tegutsema nn puhta gümnaasiumina. 
  • Pärnu Kuninga Tänava Põhikooli puhul on tegu kaasava kooliga, kus õppetöö toimub nii tava- kui ka lihtsustatud õppekava alusel.
---------------------------------------------------------------------------------
 Mõned mõtted samades koolides töötavatelt täiskasvanutelt:
„Head suhted aitavad saavutada ühiseid eesmärke ja annavad igapäevaseks tööks positiivsust ja energiat. Töös õpilastega peame tähtsaks huvi ja pingutuse tasakaalu: õppimine olgu huvitav, aga eeldagu mõõdukat pingutamist, sest pingutus aitab märgata oma saavutusi.“

„Kool peab head õhkkonda koolis väga oluliseks, et õpilased tahaksid kooli tulla ja koolis olla, õpiksid vastutama ning loovalt mõtlema, tunneksid end turvaliselt ja säiliks õpirõõm.“
„Sõbralik ja lugupidav suhtumine üksteisesse on ju enesestmõistetav!“ 
„Haridusel on neli tugisammast: õppida teadma, õppida tegema, õppida olema, õppida üheskoos elama. Oleme koolis püüdnud neid põhimõtteid järgida ning tundub, et oleme
sõbralikult üheskoos elamise oskust tasapisi omandamas.“ 
„Info õpilaste ja õpetajate rahulolu kohta on strateegiliste ja juhtimisotsuste tegemise tööriist, mida kasutada sisehindamisel ja uute eesmärkide püstitamisel.“
Konverentsil saame kuulda, milline on õpilaste vaade.

kolmapäev, 15. november 2017

Kuidas Häädemeeste kool kogukonda kaasas?

Aule Kink, Häädemeeste Keskkool

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et kui alustasime Häädemeeste Keskkoolis 2016. aasta lõpus uue arengukava loomist, siis planeerimise käigus avastasime SA Innove kodulehelt võimaluse saada toetust kogukonna kaasamiseks kooli õppekava arendamisse ja rakendamisse. Saime aru, et see on midagi meie jaoks. Mõeldud-tehtud. Kirjutasime projekti ning projekti läbiviimise ajal valmiski Häädemeeste Keskkooli arengukava aastateks 2017 – 2020.

Kes me siis oleme?
Projekt andis võimaluse arengukava koostamise protsess paremini läbi mõtestada ning kooli arengukava töötasimegi välja koostöös kogukonnaga, st kaasasime lisaks õpilastele ja kooli töötajatele ka lapsevanemad, hoolekogu ning kohalikud ettevõtted ja haridusasutused. Kogukonna ootused ongi sõnastatud kooli arengukavas. 
Arengukava koostamise käigus mõtlesime, et mis on see „miski“, mis teeb meie kooli eriliseks. Saime aru, et see johtub eelkõige kooli asukohast: turismipiirkond erilise looduse ja ajaloolise taustaga. Nüüdseks on valminud uudne tunnijaotuskava, milles on arvestatud arengukavas sõnastatut.

"Teistmoodi koolipäev" ja teistmoodi hindamine

Projekti üheks huvitavamaks sündmuseks oli „Teistmoodi koolipäev“, mille viisid läbi inimesed väljastpoolt kooli (inimesed kogukonnast) ning see kogemus võimaldab analüüsida, mil moel saaksime edaspidi erinevaid õppevorme ja kogukonda õppeprotsessis paremini kasutada. Sellised teistmoodi koolipäevad on planeeritud toimuma iga-aastaselt. Teistmoodi koolipäeva põhisisu oli tavapärasest erinev õppetöö ülesehitus ja õpilastele suurema vastutuse andmine oma õppetöö eest. Õpilased andsid tagasisidet, et tore oli õppida omas tempos ning omal initsiatiivil, päeva lõpus ei oldud väsinud nagu tavaliste koolipäevade lõpus.
"Teistmoodi koolipäev" Häädemeeste Keskkoolis
Olime oma projektis seadnud eesmärgiks, et ka hindamine toimuks sel päeval teistmoodi, et õpilane oleks hindamisprotsessi kaasatud. Saime aru, et nii lihtsalt see ei käi. Kui õpilane on harjunud ikka kogu aeg saama numbri õpetajalt, siis ei tule enda analüüsimise oskus kohe. Samuti vajab õppimist ja harjutamist õpilaste meeskonnatöö. Järgmistel kordadel oskame õpilasi selles vallas kindlasti paremini juhendada.

Õppisid ka õpetajad

Positiivne kogemus oli õpetajatele teiste koolide külastamine, st õppimine teiste kogemustest. Arengukava jaoks soovisime leida põnevaid ideid ning loomulikult pole mõtet jalgratast leiutada, vaid vaadata, mida teised teevad. Õpetajad külastasid koole Tartus (TERA, Puškini kool, Raatuse kool), Tallinnas (Reaalkool, Peetri kool ja Tallinna Euroopa Kool) ja Pärnus Vabakooli. Saime kinnitust, et praktikult praktikule on suurepärane õppimisvorm. Õpetajad said häid ideid kooli arengukava ja enda töö jaoks.

Õpetajad õppimas koostöist õpetamist
Õpetaja ei saa ilma õppimata. Projekti käigus toimus õpetajate arenduspäev koos Tallinna ülikooli teaduri Grete Arroga, et analüüsida õppimise olemust laiemalt ning üldpädevuste õpetamist. Koos Tallinna ülikooliga viisime läbi ka koolituspäeva, kus oli fookuses õpetajate vaheline koostöö. Saime aru, et õpetajate koostöö ei sünni just kergelt, aga see pole ka võimatu. Tallinna ülikooli (Pille Slabina ja Katrin Aava) abiga analüüsisime, miks koostöö kui õpetamise meetod on kasulik ja vajalik. Tekkisid reaalsed õpetajate koostööprojektid. Saime ka kinnitust sellele, et kooli arendusse on ülikooli kaasamine igati mõistlik.


Viljakas koostöö kogukonnaga toob parimad lahendused

Kokkuvõtlikult saab tõdeda, et projekti käigus sündis koostöös kogukonnaga kooli arengukava, õpetajad said teistelt koolidelt häid ideid, õpetajad on teadlikumad üldpädevuste õpetamisest ja koostöisest õpetamisest, oskame paremini planeerida järgmisteks õppeaastateks erinevaid õppimisvorme. Projekt näitas, et kogukond on valmis aktiivsemalt kooli elus kaasa lööma. Koolil tuleb ka edaspidi olla kogukonna kaasamisel aktiivsem. Tehke järgi!

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Kellel läks hammas verele, siis kuni 20. novembrini saab esitada projekte taotlusvooru „Kogukonna kaasamine kooli õppekava arendamisse ja rakendamisse“
Taotlusvooru raha saab kasutada: 
  • kogukonna ootuste õppekavasse lõimimiseks,
  • kohalike traditsioonide sidumiseks õppega,
  • paikkondliku omakultuuri õpetamiseks.
Taotlusvooru dokumendid ning osalemisinfo: https://goo.gl/p4RRjY

reede, 10. november 2017

HARIDUSKONVERENTS “HEAOLUST ÕPIHUVINI”

Juba vähem kui kuu pärast, 5. detsembril algab Tartus hariduskonverents “Heaolust õpihuvini”. Ootame kõnelema ja arutlema mitmeid põnevaid haridusinimesi Eestist ja välismaalt, kavas on nii värskemate uuringute ülevaated kui ka uuete haridusalgatuste ja praktikute heade ideede tutvustused.
Toome teieni väikse valiku esimese konverentsipäeva teemadest ja esinejatest.

Kust tuleb koolirõõm, mis paneb õpetaja silmad särama?
Tallinna Ülikooli haridusinnovatsiooni keskus viis 2017. aastal Eesti koolides läbi uuringu, mil määral ennustavad õpetaja heaolu koolis tema isiksus, mil määral töökeskkond ja mil määral enesetaju.

Õpilaste puhul uuriti, mil määral ennustab nende koolirõõmu õpikäsitus, koolikliima, tajutud õiglus, õppeedukus ja enesetaju.

Kirsti Rumma (Tallinna Tehnikaülikool) on töötanud nii õpetajana üldhariduskoolis kui õppejõu ja teadurina ülikoolis. Tal on doktorikraad Agderi Ülikoolist (Norra) matemaatika didaktika alal ning tema teadustöö on olnud seotud nii matemaatika didaktika kui ka üldiste haridusuuringutega laiemalt. Hetkel töötab Kirsti Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnas vanemlektorina.

Merlin Linde (Tallinna Ülikool) on tegelenud haridusuuendusega nii idufirma kui ka haridusinnovatsiooni keskuse koosesisus. Tal on kasvatusteaduste magistrikraad Oulu Ülikoolist (Soome) ning tema peamiseks huviks õppija psüühilisi protsesse toetav õpetamine. Hetkel töötab Merlin Tallinna Ülikoolis analüütiku ja õpetajahariduse arendajana.

Eesti õpilaste heaolu PISA uuringu põhjal
Kuidas tunnevad end Eesti koolide õpilased? Kas nad on eluga rahul, kas nad tunnetavad koolis õpetajate ja kodus vanemate toetust? Kas nad tunnevad, et kuuluvad kooli kogukonda? On nad kokku puutunud koolikiusamisega? Aga kuidas on õpilaste rahuloluga seotud nende kehaline aktiivsus või see, kas nad söövad hommikusööki. Kas õpilased on seda rohkem eluga rahul, mida rohkem nad saavad veeta aega veebikeskkondades? Ettekanne tugineb PISA 2015 uuringu Eesti andmetele.
Karin Täht õpetab Tartu Ülikooli psühholoogia instituudis üliõpilastele ja magistrandidele, kuidas töötada andmetega. Tema enda uurimisteemad on õpilaste õpihoiakud ning noorte inimeste nutiliialduste seos vaimse tervisega.

Keelekümblus kui arengut toetav õppekeskkond
Õppimise käigus kogetavad emotsioonid mõjutavad õpilaste tulemusi! Lapse jaoks on oluline teada, et õpetaja temast hoolib. Haabersti Vene Gümnaasiumi õpetaja jagab oma kogemust keelekümblusklassist, kus keele õppimine toimub nii loomulikul viisil, et õpilane seda ei märkagi. Keelekümblus on arengut toetav keskkond, kus arenevad õpilaste sotsiaalsed oskused, empaatiavõime ja metakognitsioon.
Sandra Anon oli üks nendest õpilastest, kes oma koolikogemuse põhjal teadis juba lõpetades, et tahab saada õpetajaks, täpsemalt – keelekümblusõpetajaks. Sel õppeaastal alustas ta tööd Haabersti Vene Gümnaasiumis, kus ta on esimese klassi õpetaja. Ettekandesjagab Sandra oma kogemusi ja mõtteid keelekümbluse kohta.

Erinev kultuuriruum, sama suur koolirõõm
Kuidas tagada sallivust erineva kultuurilise taustaga klassiruumis? Iiri Saar tutvustab oma töötoas seda, mida nad teevad Tartu Descartes’i koolis ning kuidas koolirõõmu suurendada.
Iiri Saar töötab Tartu Descartes’i Koolis – põhikoolis, kus lisaks tavapärasele õppekavale pööratakse tähelepanu tervise edendamisele ja liikumisele ning prantsuse keelele ja kultuurile. Viimasel viiel aastal on kool puutunud kokku uusimmigrantide, sh pagulaste õpetamise ja kohanemise toetamisega.

Teise konverentsipäeva esinejate tutvustused leiate meie blogist juba nädala pärast.Vt konverentsi kava
Püsige meiega ja kohtumiseni konverentsil!

kolmapäev, 8. november 2017

Kuidas inimõigustest tunnis rääkida?

Kas sina oskaksid ilma guugeldamata öelda, mis on inimõigused? Mida sa vastaksid õpilasele, kes väidab, et tunni ajal telefoni kasutamine kuulub tema inimõiguste hulka? Aga mida vastaksid kodukohviku külastajale, kes küsib tasuta joogivett kui inimõigust?

Eesti õpetaja keskmine vanus on 48 aastat – see tähendab, et paljud meist omandasid hariduse ja eriala sel ajal, kui Eestis inimõiguseid veel euroopalikul viisil ei käsitletud. Tänapäeval on aga inimõigused keerukas ja põnev teema, mis pakub koolitunnis palju võimalusi aktiivseteks, ka meeskondlikeks õppetegevusteks, näiteks rollimängudeks. Kuid kas koolides osatakse neid võimalusi kasutada?

Balti Uuringute Instituut (IBS) ja Eesti Inimõiguste Keskus (EIK) uurisid, kuidas Eesti koolides inimõigusi õpetatakse ja kuidas seda võiks teha. Sel sügisel korraldasid nad Tartus seminari, et parimaid praktikaid levitada. Osalesid õpilased ja õpetajad eri koolidest. Maailmakohviku põhimõttel jaguneti laudkondadeks ja võeti järjest ette teemad: koolikiusamine, valimisõigus, arvamuse avaldamine, võrdne kohtlemine ning isikuandmete kaitse ja eraelu puutumatus. Vaadati lühivideoid, lahendati kaasuseid, toimusid hääletused, koostati kollaaže ajaleheväljalõigetest ja prioriteedipüramiide.

Samal seminaril jagus tegevusi ka õpetajatele, kes suunati lahendama väljakutseid, mis Eesti haridussüsteemis inimõigustega seonduvad. Kõik arutelud kinnitasid vajadust süstemaatiliseks teadlikkuse ja oskuste tõstmiseks inimõigustega seonduvatel teemadel. Antud seminari korraldati esmakordselt ning see on 
osa tervikust ehk suuremast rakendusuuringust, mille eesmärk on omakorda toetada inimõiguste hariduse kontseptsiooni loomist.

Jagame siinkohal üht võimalikku inimõiguste käsitlemise meetodit:
Teema: Võrdne kohtlemine: puudest, rahvusest, nahavärvist, seksuaalsest orientatsioonist jms tulenevad erisused

Kasutatavad meetodid:

  • arutelu võrdse kohtlemise ja mõiste "vähemus" sõnastamiseks
  • kollaaži tegemine ajalehtede väljalõigete põhjal (seminaril kasutati eelnenud viimase kahe nädala Eesti ajalehti)
Arutelu käigus keskendutakse kõigepealt mõistete defineerimisele: noortel palutakse selgitada, mis neile esimesena meelde tuleb, kui nad kuulevad sõna “vähemus” ning milliseid vähemusi nad teavad ja oskavad nimetada. Sealhulgas tuleks uurida, miks nad arvavad, et see grupp on vähemus? Kust pärineb info?


Pärast arutelu valivad noored välja ühe arutelu all olnud vähemusgrupi ning otsivad Eesti lehtedest näiteid, kuidas nende poolt valitud vähemusgruppi on meedias kajastatud. Kui näited on leitud, panevad noored need kollaažina paberile, asetades negatiivsed näited vasakule ning positiivsed näited paremale.

Kollaaži koostamise ajal on võimalik käsitletava teema üle arutleda: kuidas erinevad ajalehed erinevaid vähemusgruppe ja nendega seotud teemasid kajastavad, millised on levinud stereotüübid ja müüdid, 
kas leidub rohkem positiivseid või negatiivseid näiteid ning kas kollaaži lõpptulemus oli üllatav või mitte.

Läbiviidud seminaril koostati kokku 5 kollaaži:
  • Kataloonia valimised
  • rahvusvahelise kaitse saanud isikud (pagulased)
  • erivajadustega inimesed
  • sisserändajad
  • samasooliste kooselu
Teiste meetoditega ja põhjalikuma aruandega saab tutvuda siinHuvilised saavad uuringuaruannet tervikuna lugeda novembri teises pooles www.ibs.ee aadressil. Miks mitte proovida samasugust üritust ka oma koolis. Õpilastele meeldis eriti saada kokku eakaaslastega teistest koolidest – seega on siin ka idee koostööprojekti jaoks!

Kas ja kuidas teie oma tundides inimõigusi käsitlete?
Oma mõtted lisage julgelt kommenaatridesse.

teisipäev, 31. oktoober 2017

Kuidas ma õpetajana Abu Dhabis käisin?

Reesi Kuslap, programmi Noored Kooli vilistlane, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Kehra Gümnaasiumis

7. ja 8. oktoobril toimus Araabia Ühendemiraatide pealinnas Abu Dhabis ülemaailmne õpetajate konverents, millest võttis osa ka viis noort Eesti õpetajat. Konverents kandis nime Qudwa – Teaching For Tomorrow ning selle eesmärk oli tutvustada hariduse arengusuundi maailmas.

Konverentsi korraldas Abu Dhabi haridusosakond eesotsas linna kroonprintsi Mohammed bin Zayed Al Nahyaniga, kes oli ka ürituse patrooniks ja finantseerijaks. Konverentsile said kandideerida vaid ülemaailmse haridusvõrgustiku Teach for All partnerorganisatsioonide liikmed, Eesti mõistes programmi Noored Kooli vilistlased, kes on endiselt tegevõpetajad. Nende seas ka mina.

Kutse Abu Dhabi konverentsile kandideerida laekus mu postkasti viis päeva enne lõplikku tähtaega, peaaegu viimasel hetkel, nagu see ikka kipub olema. Noored Kooli osalejatele ja vilistlastele ei ole välismaised konverentsikutsed enamasti mingi haruldus, kuid see võimalus tundus lihtsalt liiga äge, et sellest mitte kinni haarata. Kandideerimisvormis pidi kirjeldama motivatsiooni ning saavutusi õpetajana, samuti küsiti ametlikku tagasisidet senisele tööle. Võtsin vormi täitmiseks hea mitu tundi aega, kirjeldasin oma töid ja tegemisi, lisasin YouTube’i linke videotest, mida oleme koos õpilastega teinud. Mõtlesin, kas kõik või mitte midagi. Mõned nädalad enne uue kooliaasta algust selgus, et seekord siiski kõik - osutusin valituks! Esimesena helistasin emale ja seejärel rõõmustasin kaks päeva järjest.

Paari päeva jooksul selgus, et Eestist sõidab Abu Dhabisse lisaks minule veel neli õpetajat, teadsin neid kõiki vähemalt nimepidi. Sellest, kuidas meie reis möödus ning mida me kohapeal nägime ja tegime, saab vaadata minu YouTube’i kanalist. Tegin kolmest reisipäevast videoblogi ehk vlogi. Tahan pigem rääkida sellest, mida meile konverentsil õpetati ja mida ma sealt kaasa olen võtnud.



Rõõmsad Eesti õpetajad Abu Dhabis – Kätlin Hein, Pille Pipar, Kaidi Menšikova, Reesi Kuslap ja Laura Komp
Konverents toimus luksuslikus Emirates Palace hotellis, mille kohta oleks õigem kasutada, nagu nimigi viitab, sõna palee. Osalejateks olid 700 kohalikku ning 80 Teach for All’i õpetajat, olime uhked oma esinduse üle, väikese Eesti kohta viis õpetajat on suur saavutus. Kui konverentsi avakõned peeti suures saalis, siis edaspidi toimus töö erinevates ruumides. Vastavalt tunniplaanile sai iga osaleja valida endale meelepärase teema, erinevaid loenguid ja töötube toimus paralleelselt umbes seitse-kaheksa. Kõik loengud ja seminarid kestsid 45 minutit. Kui esimesel päeval ei osanudki valida, mida kuulama-vaatama minna, kuna kõik teemad tundusid nii põnevad, siis teise päeva lõpuks olid välja kujunenud juba oma lemmikesinejad, kelle puhul võis kindel olla – kvaliteet on garanteeritud.


Konverents oli sisult suunatud tehnoloogia kasutamisele hariduses ja n-ö homsetele õpimeetoditele. Avakõnest jäi meelde, et tänapäeva kooli suurim väljakutse on, kuidas kasutada ära potentsiaali, mida tehnoloogia meile pakub. Meil on nii palju erinevaid võimalusi, kuidas panna tehnoloogia õpilase heaks tööle, kuid õpetajatena puuduvad meil tihti vajalikud teadmised ja oskused. Toodi välja, et tehnoloogia vastu pole mõtet võidelda, selle kasutamine on lastel juba veres. Kuigi rõhutati tehnoloogia olulisust, öeldi ka, et inimene jääb alati kõige tähtsamaks. Learning and learners first, technology second.
Järgmisena osalesin töötoas „Teacher Talk – Active learning“. Teemaks oli, mis teeb ühest koolitunnist hea tunni. Peamiselt jäi kõlama, et tund peab olema õpilaskeskne, õpilased peavad olema kaasatud. Õpetajad kardavad, et kui õpilasele anda liiga suur roll ja vastutus, võib tunnis kord käest ära minna, kuid seminaril väideti vastupidist. Kui õpilane on õppimise keskmes, alati tegevuses, ei kao distsipliin, kuna tal on targematki teha, kui tunnikorda rikkuda. Tuleb oma õpilasi usaldada.

Kahe päeva jooksul avaldas mulle kõige enam muljet USA hariduspsühholoog dr. Michele Borba, kelle töötubades osalesin mitmel korral. Borba on ekspert empaatia arendamises, kiusuennetuses ja laste iseloomu kasvatamisel. Ta tõi palju inspireerivaid näiteid läbiviidud teadusuuringutest ja reaalsetest meetoditest, näiteks kuidas ennetada kiusamist ning kuidas kasvatada lastes empaatiavõimet. Borba osutus ka teiste Eesti õpetajate lemmikuks, mistõttu pärast viimase seminari lõppu tegime temaga koos ühispildi. 

Dr. Michele Borba keskel
Ma ei saa öelda, et konverentsil kuuldu oli minu jaoks midagi täiesti enneolematut või täiesti uut, kuid väga hea oli jälle n-ö põhitõdesid üle korrata. Kool on õppimise koht, kool on õppijate koht, õpetaja on suunaja, kes peab samamoodi end pidevalt arendama ja ajaga kaasas käima. Uute õpimeetodite kasutamine võib alguses tunduda ebamugav, kuid kes varem on õppinud vaid oma mugavustsoonis olles?

Tagasi oma igapäevases rütmis, mõtlen tihti Abu Dhabi kogemuse peale. Proovin olla empaatilisem ja õpetada seda ka oma õpilastele, proovin lähtuda õpilaste huvidest, kasutan teadlikult rohkem nutiseadmeid. Kui 9. klassi esimese perioodi viimases ühiskonnaõpetuse tunnis kuldvillakut mängisime, oli Abu Dhabi teema all 100 punkti küsimus järgmine: mida tähendab sõna Qudwa araabia keeles? Kuigi ma polnud seda õpilastele tegelikult kordagi maininud, arvas üks poiss: see tähendab tarkust. Ma vastasin: peaaegu õige, see tähendab eeskuju. Tahan olla oma õpilastele hea eeskuju ning olen ääretult tänulik Abu Dhabi kogemuse eest.

Konverentsi konspektid leiad siit

kolmapäev, 25. oktoober 2017

Kas kool kaasab kogukonda või kogukond arendab oma kooli?

Inglise keeles on ütlus „it takes a village to raise a child“ – lapse üles kasvatamiseks läheb vaja kogu küla. Tõepoolest, noore inimese arengut mõjutab suuresti teda ümbritsev kogukond, kohalikud elanikud ja ettevõtted. Kuidas seda kogukonda aga kõige paremal viisil õppimisse ja õpetamisse rakendada?

Seda saab nüüd iga kool ja kogukond ise nuputama hakata!

Sihtasutus Innove kuulutas just avatuks toetusvooru „Kogukonna kaasamine kooli õppekava arendamisse ja rakendamisse“

Sellest saavad üldhariduskoolid taotleda raha
  • kogukonna ootuste õppekavasse lõimimiseks,
  • kohalike traditsioonide sidumiseks õppega,
  • paikkondliku omakultuuri õpetamiseks.
Huvitava Kooli eestvedaja Pille Liblik mainis taotlusvooru ette valmistades: "Enamasti piirdub kooli ja kohalike ettevõtjate koostöö ühekordsete huvitegevuse ürituste korraldamisega. Kool peaks ka õppekavas näitama, kuidas nad oma kogukonna väärtusi kasvatavad."

Eelmisel aastal toimus samasugune taotlusvoor ja Huvitav Kool korraldas veebinari, kus kaheksa toetust saanud kooli jagasid oma kogemust, kuidas arendada kooli õppekava kohalikku kogukonda kaasates.

Webinar on järelvaadatav: SIIT
----------------------------------------------------------------------------------
Toetuse taotlemiseks tuleb täita taotlusvorm ja projekti eelarve ning saata digiallkirjastatuna Innovesse (kadi.alanurm@innove.ee) hiljemalt 20. novembriks kell 23.59.


Taotlusvooru dokumendid ning osalemisinfo: http://www.innove.ee/et/yldharidus/kogukonna-kaasamine
Üldharidusprogrammi info: https://www.hm.ee/et/uldharidusprogramm
Algatuse Huvitav Kool põhimõtted: www.hm.ee/et/huvitav-kool

Taotlusvooru aluseks on Eesti elukestva õppe strateegia 2020 üldharidusprogrammi eesmärk tagada kõigile õpilastele võrdne ligipääs kvaliteetsele üldharidusele ja valmisolek edasisteks haridusvalikuteks. 

kolmapäev, 18. oktoober 2017

Kas kooliaeg veel tuleb? Hariduse tulevikustsenaariumid ja kooli roll nendes

Me räägime huvitavast koolist täna ja homme. Aga kui vaadata ajas natuke pikemalt ettepoole? Kas kahekümne või viiekümne aasta pärast kogunevad endiselt lapsed õpetust saama koolimajadesse ja klassidesse? Kas kooliaeg veel tuleb?

Samal teemal arutleti augustikuus Paides Arvamusfestivalil, kus Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus korraldas haridussüsteemi tulevikustsenaariumite mõttetalgud. 

Sissejuhatuseks tuletati osalejatele meelde, et tehnoloogiate areng toob juba lähitulevikus kaasa suured ühiskondlikud muudatused, sealhulgas üha kõrgemad ootused haridussüsteemile. Kui kool ei suuda enam pakkuda 21. sajandi ühiskonnas eluks vajalikke oskusi, kerkivad esile alternatiivsed hariduse omandamise viisid.

Teadusuuringute põhjal saab välja tuua 5 tõenäolisemat tulevikustsenaariumit[1].

  • tsentraliseeritud ja efektiivne koolisüsteem, 
  • koolid kui kohaliku kogukonna keskused,
  • koolide ja hariduse erastamine, 
  • koolid kui õppivad organisatsioonid,
  • võrgustikupõhine haridus.

Mis on iga lähenemise plussid ja miinused, kes haldab koole, kes vastutab õppesisu eest ning mis juhtub kvaliteediga?

1. Tsentraliseeritud ja efektiivne koolisüsteem
Arvamusfestivali arutelu Hariduse alal

Haridusasutuste omanik on sellises süsteemis riik. Riigi tasandil otsustatakse kogu hariduskorraldus: õppekava koos õppeprotsesside kirjeldusega (sh riiklik õppevara ja metodoloogiline ja didaktiline baas), finantseerimine, eksamid jne.

Selline süsteem loob tugeva välise stiimuli õppetööks, aga võib mõjuda halvasti õppija kui indiviidi pädevuste kujundamisele, st õppimine asendub soorituste jadaga. Seejuures on  õpetajad raskustes tsentraliseeritud süsteemist väljumisel.

Keskne teema on  ka riigieksamid, mis oma anonüümsuse ja võrdse kohtlemise printsiibiga annavad võimaluse sotsiaalse sidususe tekitamiseks ning objektiivsuseks. Eriti kõrgkoolidesse astumisel – välistatud on isiklike tutvuste mõju.  Teisest küljest sisaldub riigieksamites ebahumaanne „masinavärk“ ja kõige paremini tunnevad oma õppijat tegelikult ikka koolid.

Arvamusfestivali debatil osalenud leidsid, et õppekavaarendus võiks jääda mingis osas riigi tasandile ning riigi poolt oleks kehtestatud kvaliteedinõuded, kuid koolidele jääks vabadus õppetööd korraldada. Sisuliselt oli see tunnustus praegusele olukorrale. Täieliku vastutuse andmist koolidele õppekava arendusel peeti ebamõistlikuks nii hariduse kvaliteedi kui ka kulutõhususe mõttes.

2. Koolid kui kohaliku kogukonna keskused
Saab rääkida kahte sorti kogukonna ja kooli koostööst:
  • kogukond loob kooli ja on tihedalt seotud selle hoidmisega, reeglina on need koolid mingi maailmavaate või väikese piirkonna põhised;
  • kool loob kogukonna, st olemasolev kool kaasab õpilasi ja vanemaid otsuste tegemisse ja laiemalt tegevustesse kui vaid vahetu õppetöö. Samuti kaasatakse ümbruskonna asutusi ja inimesi ning tekitatakse enda ümber kogukond, mis on pidevas muutumises nii nagu õpilased tulevad ja lähevad.

Kogukondade suuremat kaasamist nähakse üldiselt plussina, iseäranis lasteaias ja kooliea alguses, kus on oluline turvatunde ja sidususe loomine. See aitab heas mõttes ära kasutada vanemate teadmisi, oskusi ja ressursse ning lahendada keerukaid probleeme: näiteks on tõestatud kooli ja kogukonna koostöö efektiivsus koolikiusamise ennetamisel ja vähendamisel.
Üldiselt võiks kogukondadel olla enam võimalusi kooliellu sekkuda. Riik seda ei piira, kuna koolipidajad on Eestis reeglina kohalikud omavalitsused, kes ju esindavadki kohalikke kogukondasid, ning neil on koolielu korraldamisel väga suur autonoomia. 
Riskina võib välja tuua seda, et kogukonnad on piiratud mingi kitsa maailmavaatega ning seetõttu suletud teistele ühiskonnagruppidele. Ohuks on ka kogukondade erinev võimekus koolielu korraldamisel ja selles kaasa löömisel ning sellega kaasnev ebavõrdsus, st võimekate kogukondade lastel tekib eelis. Probleemiks võib saada ka kogukondade vastutus, kuna KOVil on täna vastutus hariduse pakkumisel, ülejäänud kogukonnal aga vaid õigused.

3. Koolide ja hariduse erastamine
Hariduse erastamisest saab mõelda peamiselt Eesti erakoolide näitel. Idee on üsna sarnane kogukonnakooliga, kuna praeguses haridussüsteemis tekivad erakoolid sisulisest (kogukonna) vajadusest – lapsevanemad ei leia endale sobivat kooli ning loovad selle ise. Kogukonnapõhisus ei pruugi aga olla jätkusuutlik, sest eestvedajate huvi lapsevanematena kaob (lapsed lõpetavad kooli).

Erakoolid saavad võtta suuremaid riske ning tagada väiksemad klassid ja õpetajatele väiksema koormuse, mis annab õpetajale omakorda võimaluse enesearenguks. Eesti suuruses riigis ei jää meie hariduskultuur aga ellu, kui jäävad vaid tasulised erakoolid, sest see tekitab kihistumise ja ebavõrdsuse suurenemise. Variant on võtta kasutusele Rootsi süsteem, kus erakoolide loomine on soositud, kuid need peavad olema lastele tasuta.

Kutse- ja kõrghariduses on erakoolide oht selles, et need tekivad siis vaid erialadel, millest on investorid huvitatud, nt IT-haridus ja majandus, samas kui nt filoloogid surevad välja.

Arvamusfestivalil tekitas rõõmsat elevust mõte, et Eestis on paljud koolid sisuliselt erakoolid – kui direktor on 20 aastat ametis olnud, siis on tegu sama hästi kui tema isikliku kooliga.

4. Koolid kui õppivad organisatsioonid
Koolide kujunemine õppivateks organisatsioonideks tähendab muuhulgas seda, et õppimine toimub aina enam koostöövõrgustike kaudu, mille kaudu luuakse püsivad sidemed ülikoolidega uute teadmiste kaasamiseks ja kohalike ettevõtetega praktilise väljundi saamiseks. Samuti tiheneb koostöö välismaa partnerkoolidega õpirände osas ning rahvusvaheliste organisatsioonidega regulaarsete koolituste läbiviimiseks.

See kõik nõuab täiendavaid investeeringuid, mis ilmselt omakorda suurendab koolide autonoomiat, kuid on ebaselge, mil määral soosib see suuremaid või väiksemaid koole.

5. Võrgustikupõhine haridus

Võrgustik on lai mõiste ning võrgustikupõhine hariduse omandamine võib toimuda väga erinevatel viisidel, näiteks MOOCid jm internetipõhised kursused, mitteformaalne ja informaalne haridus, rahvusvaheline õpiränne, iseseisev õppimine, vabatahtlik tegevus jpm.

Selle stsenaariumi eelis  on võime käia kaasas muutuva maailma vajadustega. Õppimine on paindlik: õppija saab ise otsustada, kelle juures, millal ja kus ta õpib. See toetab elukestvat õpet, õppija iseseisvust ja sisemist motivatsiooni. Õppija ümber on erinevad ja mitmekesise taustaga õppijad, mis rikastab õpet, ning võrgustiku kaudu on ka õpetajate omavaheline koostöö kergem.

Tuleb tunnistada, et tehnilised vahendid tervikliku võrgustikupõhise haridusruumi loomiseks on veel puudulikud. On oht, et väheneb ühiskondlik sidusus, kui kõik inimesed koonduvad oma võrgustikesse (kõlakambri-efekt). Lisaks tekib küsimus, kuidas tagada n-ö kvaliteetne õpe ning teaduspõhiste teadmiste edasi andmine, kuna erinevates võrgustikes on liikvel palju tõdesid ning faktipõhisuse ja kvaliteedi kontrollimine on raske. Tõsine on mure Eesti keele ja kultuuri püsimise pärast olukorras, kus kogu õppimine muutub rahvusvaheliseks.

Arvamusfestivali arutelul osalenutest kinnitasid paljud, et praktiseerivad juba praegu võrgustikus õppimist ning see osakaal suureneb lähiaastatel veelgi.  Õhku jäid küsimused: kui kooli olulisus õppekeskkonnana muutub, siis mis on koolikeskkonna väärtus? Kuidas noor teab, millest ta huvitub ja kuidas seda toetada? Mis on lapsevanema roll sellises haridussüsteemis?
*
Arvamusfestivalil jäi lõppjäreldusena kõlama, et riigi ülesanne on panna paika õppekava peamised suunad, üldpädevused ja läbivad teemad, kuid mitte määrata liiga täpselt ainealast sisu, sest see muutub kiiremini, kui me jõuame õppekava muuta.

Hea lugeja, missugusena kujutad sina ette Eesti koolisüsteemi aastal 2057?



[1] http://www.oecd-ilibrary.org/education/networks-of-innovation_9789264100350-en

Tulevikustenaariumitest mõtisklesid ja kirjutasid TÜ haridusuuenduskeskuse haridushuvilised Silver Sillak, Eda Tagamets ja Angela Ader